Tööstuslik pööre

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Tööstuslik pööre ehk I tööstusrevolutsioon oli uusaja periood 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil toimusid suured tööstuse arenguga seotud muutused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis, mis kõik mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse valgustusajastu järgsest imperiaalsest Suurbritanniast, levis sealt mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.

18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Esmalt toimus see Suurbritannia tekstiilitööstuses. Järjest rohkem kasutati inimese tööjõu asemel masinaid. Uute masinate leiutamine ning nende rakendamine vabrikutes ongi tööstusliku pöörde peamine tunnus. Samas oli oluliseks vesirataste asemel uudse energiaallikana ka auru kasutusele võtmine praktilise aurumasina kommertsliku tootmise läbi.

Uute masinate loomine, tootmine ja kasutuselevõtmine nõudis raha ja inimesi, kes masinatega töötaksid. Esialgne kapital, mida Suurbritannias vajati uuenduste tegemiseks, saadi peamiselt orjakaubandusest ja suhkruroo kultiveerimisest Kariibi mere saartel. Esimesed vabrikud rajati 18. sajandi alguspoolel, kuid nende edasisele arengule andis hoo sisse 1850. alanud uute tarastamisaktide vastuvõtmine ja 1855. seaduse alusel 1861. aastal alanud kanalite ehitamise buum. Masinate kasutusele võtmine, ka põllumajanduses, vabastas aga hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes ja muutusid palgatöölisteks.

Masintootmine suurendas oluliselt kaupade tootmist. Ühiskonnas pidi aga olema vajadus selliste kaupade ostmiseks. Nii hakkas turg tootmist üha enam mõjutama. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, osutus selle edasi tootmine mõttetuks. Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada.

Ajalooliselt eristatakse järgmisi tööstusliku pöörde etappe:^[1]

I tööstusrevolutsioon (1760–1840) – perioodi iseloomustab tootmise mehhaniseerimine. Võeti kasutusele aurumasinad ja teras, töölised liikusid põllult ja manufaktuuridest vabrikutesse, tekkis raudteetransport.

II tööstusrevolutsioon (1850–1960) – perioodi iseloomustab elektrifitseerimine ja masstootmine. Võeti kasutusele uued energiaallikad – elekter, gaas ja petrooleum (bensiin, diisel). Loodi suured vabrikud, kus võeti kasutusel tooteliin, algas masstootmine. Asfalteeritud teedel sõitsid masinad, mida viis edasi sisepõlemismootor. Tekkis õhutransport. Telegraafi, raadio, kino, televisiooni ja telefoni alguse ajastu. Oluline oli ka 20. sajandi alguses avastatud Haberi-Boschi meetodil atmosfääri lämmastiku sidumine, mis võimaldas luua tööstuslikult lämmastikväetist, toota oluliselt rohkem toitu, et luua eeldus rahvastiku kiirele kasvule.

III tööstusrevolutsioon (1960–2015) – perioodi iseloomustab elektroonika ja arvutite rakendamine majanduses, telekommunikatsiooni areng. Sel ajajärgul võeti kasutusele mikroprotsessor, personaalne arvuti, tekkis infotehnoloogia ja internet. Tugevalt integreeriti tööstusesse elektroonika, et automatiseerida tööstusprotsesse. Telekommunikatsiooni areng viis globaliseerumiseni, mobiilside arendamise ja internetiteenuste laialdase levikuni.

IV tööstusrevolutsioon (2016–…) – perioodi iseloomustab tööstuse digitaliseerimine, suurandmete ja andmeanalüütika tekkimine, nutistu ja masinõppe laialdane kasutuselevõtt. Ajajärk, kus piirid digitaalse, füüsilise ja bioloogilise vahel muutuvad õhemaks. Tööstusettevõtted võtavad kasutusele tehnoloogiad nagu pilveteenused, suurandmete analüüs ning asjade internet (IoT), et võimaldada efektiivset kommunikatsiooni erinevate tootmisliini ositite vahel. Rohepöörde algus. Tehisintelligentsi ja autonoomsete robotite kiire areng. Industry 4.0 keskendus automatiseerimisele, masinate ja sensorite internetti ühendamisele, et vähendada inimese jalajälge tootmises.

siis V tööstusrevolutsioon peaks tooma tagasi inimese osakaalu tootmisprotsessides kasutades ära inimeste ning masinate erinevaid tugevusi.

V tööstusrevolutsioon (2022–…) - perioodi iseloomustab personaliseerumine, s.t inimeste loomingulied võimed seotakse masinate võimekusega. Industry 5.0 põhineb suurandmete (Big Data) analüüsil, tehisintellekti rakendustel ja masinõppel põhinevate kiirete ja täpsete masinate ning inimeste koostöö. Tänu inimeste ja masinate suuremale seotusele luuakse alus võimekusele toota (väga) personaalselt kohandatud tooteid. Tootmise võimekus paraneb andes korduvad ja monotoonsed ülesanded lahendada robotitele ja võimendades inimeste oskust teha tarku ja kriitilisi otsuseid. Virtuaalreaalsuse tehnoloogiate ja tootmise tugev ühildumine.^[2]

• Teadusrevolutsioon
• Progress
• Tehnoloogiarevolutsioon