Tähtnimetus

Tähtnimetus on muusikas helikõrgust tähistav ladina tähestiku täht või tähtede kombinatsioon.

Saksa süsteemis tähtnimetused tulenevad saksa keeleruumist pärit mõiste 'alusheli' (Stammton) nimetustest C, D, E, F, G, A ja H.

Altereeritud heli tähistamiseks saksa süsteemis lisatakse alusheli nimetusele vastav sufiks. Alusheli altereerimisel

pool tooni üles lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks –is;
tervetoon üles lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -isis;
pool tooni alla lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -es või -s (erandiks on H, mille puhul pool tooni alla altereeritud heli nimetus on B);
tervetoon alla lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -eses või -ses.

Inglise süsteemis on alushelidele vastavad tähtnimetused C, D, E, F, G, A ja B. Seega

saksa süsteemis H on inglise süsteemis B
saksa süsteemis B on inglise süsteemis B♭

Altereerimise tähistamisel inglise süsteemis lisatakse vastavale tähtnimetusele vastav alteratsioonimärk. Näiteks altereerimisel

pool tooni üles lisatakse vastavale tähtnimetusele dieesi (♯) märk;
tervetoon üles lisatakse vastavale tähtnimetusele dubldieesi (Unable to parse music symbol x) märk;
pool tooni alla lisatakse vastavale tähtnimetusele bemolli (♭) märk;
tervetoon alla lisatakse vastavale tähtnimetusele dublbemolli () märk.

Tähtnimetusega tähistatakse üldiselt absoluutset helikõrgust.

Leo Semlek nimetab alushelide tähtnimetusi heli põhinimetusteks ja altereeritud helide tähtnimetusi tulendnimetusteks.

Ajalugu

6. sajandi filosoof Boëthius kasutas klassikalise ladina tähestiku esimest 14 tähte nootide nimetamiseks kahe oktavi ulatuses, sest see ulatus oli tolle aja muusikas tarvitusel. Need tähed olid a, b, c, d, e, f, g, h, i, k, l, m, n, o (j jõudis tähestikku alles 16. sajandil). Need tähistasid noote tänapäevase süsteemi järgi suure oktavi a-st esimese oktavi g-ni.

Kui hiljem laiendati ulatust kolmele oktavile, hakati kasutama korduvat järjestust a-st g-ni. Esimest oktavit tähistasid suurtähed (A, B, ..), teist oktavit väiketähed (a, b, ...) ja kolmandat kahekordsed väiketähed (aa, bb, ...).

Kromaatilise helirea ülejäänud viis heli (nn klaveri mustad klahvid) lisandusid järk-järgult. Esimesena hakati märkima b madaldust, sest see tuli ette teatud laadides, kus taheti vältida dissonantset tritooni. Noodikirjas hakati madaldatud b-d märkima "ümmarguse b-ga" (b rotindum; sellest arenes hiljem madaldusmärk bemoll, ♭) ja seni b-ga märgitud nooti "nurgelise b-ga" (b quadratum; sellest arenes hiljem märk bekarr, ♮). Paljudes maades (nt Saksamaal ja Põhjamaades), asendus "nurgeline b" h-ga, kas saksakeelse sõna hart ('kõva, karm') tõttu või lihtsalt sarnasuse pärast.

Tänapäeval on oktavi esimeseks noodiks c, sest sellelt algab lääne muusikas kõige levinum helirida, duur. C-duur on ainus duur, mis koosneb alushelidest.

Vaata ka

Silpnimetus

Heli põhinimetused:	C (do) · D (re) · E (mi) · F (fa) · G (sol) · A (la) · H (si)
pooltooni võrra kõrgendatud:	Cis (do#) · Dis (re#) · Eis (mi#) · Fis (fa#) · Gis (sol#) · Ais (la#) · His (si#)
tervetooni võrra kõrgendatud:	Cisis (do x) · Disis (re x) · Eisis (mi x) · Fisis (fa x) · Gisis (sol x) · Aisis (la x) · Hisis (si x)
pooltooni võrra madaldatud:	Ces (do b) · Des (re b) · Es (mi b) · Fes (fa b) · Ges (sol b) · As (la b) · B (si b)
tervetooni võrra madaldatud:	Ceses (do bb) · Deses (re bb) · Eses (mi bb) · Feses (fa bb) · Geses (sol bb) · Ases (la bb) · Heses (si bb)