Sõprus

See artikkel räägib sõprussuhtest; teiste tähenduste kohta vaata Sõprus (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sõprus inimeste vaheline isiklik suhe, millele on iseloomulikud vastastikune sümpaatia ja hoolimine ning suhte väärtustamine.

Sõprussuhe (sõprusside) võib olla nii ühendav, lähedane, emotsionaalne, sotsiaalne, toetav, vaimne, ühistel hobidel ja maailmavaatel põhinev aga ka meelelahutuslikku laadi suhte ilming. Sõprus võib olla hüve ja väärtus aga ka muret, kurbust ja teisi soovimatuid nähtuseid endas kandev inimsuhe ja - side.

Sõprus võib esineda nii sama soo esindajate kui ka vastassugupoolte vahel. Sõpruse korral, kui sõprussuhe ei põhine partnerite romantilisel armastusel, puudub valdavalt igasugune seksuaalne alatoon.

Kahte inimest, kelle vahel on ka sõprus, nimetatakse sõpradeks, harvemini ka hingesugulaseks. Sõprussuhe ei pruugi piirduda üksnes avameelsuse ja hoolivusega. Sõprussuhted võivad olla ajaliselt piiritletud, näiteks lapsepõlve sõbrad.

Sõprusele on olemuslik teatud erilist laadi hoolimine oma sõbrast, mida on alust pidada armastuse liigiks. Traditsiooniliselt peetakse sõprust kui armastuse liiki (philia) erinevaks agaapest selle poolest, et ta reageerib armastatu omadustele, ja eerosest selle poolest, et ta ei sisalda kirglikku iha. Philia hoiak võib olla ka näiteks perekonnaliikmete, äripartnerite ja kodumaa vastu. (John Cooper 1977a) Sellepärast pannakse armastus ja sõprus sageli ühte patta, aga nende vahel on olulised erinevused. Armastus on väärtustav hoiak konkreetsete inimeste vastu, mis ei pea olema vastastikune ega nõua suhet. Sõprus on olemuslikult teatud liiki suhe, mis põhineb teatud laadi erilisel vastastikusel hoolimisel teisest kui inimesest. Sõpruse teooriad mõistavad sõprust tavaliselt teatud liiki vastastikuse armastusena koos selle vastastikuse tunnustamisega, kuid peavad olemuslikuks ka sõpradevahelisi olulisi interaktsioone. Võib siiski küsida, kuidas täpselt sõprus erineb romantilisest suhtest. Kas seksuaalse mõõtme puudumine on selle erinevuse ammendav seletus (Laurence Thomas 1989)? Neera Badhwar ("Love") paistab vastavat jaatavalt: seksuaalsus figureerib romantilises armastuses osalt kirena ja füüsilise ühinemise igatsusena, sõpruses aga figureerib psühholoogilise samastumise või intiimsuse soov. Aga milles see täpsemalt seisneb?^[1]

Aristoteles eristas "Nikomachose eetika" VIII raamatus nähtavasti sõpruse põhjendite järgi naudingusõprust, kasusõprust ja voorussõprust. Et iga liiki sõpruses osaleb armastus, siis nähtavasti on kõikide puhul tegu hoolimisega sõbrast tema enda pärast. Aga kuidas see on võimalik, kui ma hoolin sõbrast ainult naudingu või kasu pärast? Nähtavasti on naudingu- ja kasusõprus paremal juhul puudulikud sõprused, aga voorussõprus, mida motiveerib ainult sõbra suurepärane iseloom, on tõeline sõprus. Sellepärast enamik tänapäeva käsitlusi ignoreerib naudingu- ja kasusõprust. (John Cooper (1977a) ja James Grunebaum (2005) ütlevad, et ka naudingu- ja kasusõpradele soovitakse head nende endi pärast.) Paistab, et philia on sõpruse puhul kõige asjakohasem hoolimise viis, ja philia tõlgitaksegi mõnikord "sõpruseks", aga philia laieneb ka perekonnaliikmetele, äripartneritele ja kodumaale. Enamiku tänapäeva filosoofide arvates pole võimalik, et perekonnaliikmed, eriti alaealised lapsed, oleks sõbrad, sest nad peavad sõprust olemuslikult võrdsetevaheliseks suhteks, aga mõned autorid, näiteks Marilyn Friedman (1989), Amélie Rorty ("The Historicity of Psychological Attitudes: Love is Not Love Which Alters Not When It Alteration Finds") ja Neera Badhwar (1987), arvavad sõpruse alla ka vanema ja lapse suhted, võib-olla philia mõiste mõjul. Vanemlik armastus on armastusest sõprade ja sugulaste vastu siiski oluliselt erinev.^[1]

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• ...
• Thomas More & Erasmus Rotterdamist^[2]
• Adam Smith & David Hume
• Lord Byron & Percy Bysshe Shelley
• Jöns Jacob Berzelius & Wilhelm von Hisinger^[3]
• Heinrich Kuhl & Johan Coenraad van Hasselt^[4]
• Karl Marx & Friedrich Engels^[5]
• Franz Kafka & Max Brod
• ...

• ...
• Gilgameš & Enkidu^[6]

• Achilleus & Patroklos^[7][8]
• Orestes & Pylades^[9][10]
• Theseus & Pirithous^[11]
• Damon & Pythias^[12][13]
• Kastor ja Polydeukes^[14]
• Harmodius ja Aristogeiton^[15]
• ...

• Ruth & Naomi^[16][17]
• ...

• Platon. Lysis
  • Tõlkinud Benjamin Jowett, 1892. Gutenbergi e-raamat.
• Aristoteles. Nikomachose eetika, VIII peatükk.
• Elizabeth Telfer. Friendship. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1970–71, 71, lk 223–241.
• J. M. Cooper. Aristotle on the forms of friendship. – Review of Metaphysics, 1977a, 30, lk 619–648.
• Julia Annas. Plato and Aristotle on Friendship and Altruism. – Mind, 1977, kd 86, lk 532–554.
• Laurence A. Blum. Friendship, Altruism and Morality, London: Routledge & Kegan Paul 1980.
• Michael Stocker. Values and Purposes: The Limits of Teleology and the Ends of Friendship. – Journal of Philosophy, 1981, 78, lk 747–765.
• Neera Kapur Badhwar. Friends as Ends in Themselves. – Philosophy and Phenomenological Research, 1987, 48, lk 1–23.
• David B. Annis. The Meaning, Value, and Duties of Friendship. – American Philosophical Quarterly, 1987, kd 24, lk 349–356.
  • Neera Kapur Badhwar. Friends as Ends in Themselves. – Philosophy & Phenomenological Research, 1987, kd 48, lk 1–23.
• William H. Wilcox. Egoists, Consequentialists, and Their Friends. – Philosophy & Public Affairs, 1987, kd 16, lk 73–84.
• Laurence Thomas. Friendship. – Synthese, 1987, kd 72, lk 217–236.
• Laurence Thomas. Friends and Lovers. – George Graham, Hugh LaFollette (toim). Person to Person, Philadelphia, PA: Temple University Press 1989, lk 182–198.
• Marilyn A. Friedman. Friendship and Moral Growth. – Journal of Value Inquiry, 1989, kd 23, lk 3–13.
• Neera Kapur Badhwar. Why It Is Wrong to Be Always Guided by the Best: Consequentialism and Friendship. – Ethics, 1991, kd 101, lk 483–504.
• Neera Kapur Badhwar (toim). Friendship: A Philosophical Reader, Cornell University Press 1993.
  • Laurence Thomas. Friendship and Other Loves, lk 48–64.
  • Amélie Rorty. The Historicity of Psychological Attitudes: Love is Not Love Which Alters Not When It Alteration Finds, lk 73–88.
  • Laurence A. Blum. Friendship as a Moral Phenomenon, lk 192–210.
• Charles Griswold, Douglas Den Uyl. Adam Smith on Friendship and Love. – Review of Metaphysics, 1996, 49, lk 609–637.
• Dean Cocking, Jeanette Kennett. Friendship and the Self. – Ethics, 1998, 108, lk 502–527.
• Richard John White. Love's Philosophy, Chapter 1 , Friendship and the Good, Rowman @ Littlefield 2001. Google'i raamat
• Kim Atkins. Friendship, Trust and Forgiveness. – Philosophia, 2002, lk 111–132. Vt Kim Atkins#Sõprus, usaldus ja andestus.
• Kim Atkins. What Are Friends For? – The Drawing Board: An Australian Review of Public Affairs (Digest), 2004.
• Rosalind Hursthouse. Aristotle for Women Who Love Too Much. – Ethics, 2007, kd 117, nr 2, lk 327–334.
• Mark Bernstein. Friends without Favoritism. – Journal of Value Inquiry, 2007, kd 41, lk 59–76.
• Scott Woodcock. Moral Schizophrenia and the Paradox of Friendship. – Utilitas, 2010, kd 22, lk 1–25.
• Toomas Raudam. Essee sõprusest, Tallinn, TLÜ Kirjastus 2011. ISBN 978-9985-58-716-4. 240 lk.
• Jack Adler, Soulmates from the Pages of History: From Mythical to Contemporary, 75 Examples of the Power of Friendship, 2013, Algora Publishing, ISBN 978 0 87586 9810
• Mark Alfano. Friendship and the Structure of Trust. – Alberto Masala, Jonathan Webber (toim). From Personality to Virtue, Oxford: Oxford University Press 2016, lk 186–206.
• Mavis Biss. Friendship, Trust, and Moral Self-Perfection. – Philosophers Imprint, 2019, kd 19, lk 1–16.

Vikisõnastiku artikkel: sõprus

Tsitaadid Vikitsitaatides: Sõprus

• Bennett Helm. Friendship, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2021