Riiginõukogu

See artikkel räägib Eesti organist; Rootsi ja Norra uniooni organi kohta vaata artiklit Riiginõukogu (Rootsi ja Norra); Venemaa keisririigi organi kohta vaata lehekülge Riiginõukogu (Venemaa keisririik); Taani organi kohta vaata artiklit Riiginõukogu (Taani); teiste riikide organite kohta vaata lehekülge Riiginõukogu (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Riiginõukogu oli 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi kahekojalise Riigikogu teine koda. Esimene oli Riigivolikogu.

1938. aastal kujundatud Riiginõukogu I koosseis jäi ainsaks. I Riiginõukogu koos I Riigivolikoguga moodustas Riigikogu Üldkoosoleku I koosseisu.

Riiginõukogu esimene istungjärk algas 21. aprillil 1938. Riiginõukogu VI, viimaseks jäänud istungjärk lõppes 19. aprillil 1940. Järgmine korraline istungjärk, mis pidi algama 8. oktoobril 1940, oktoobri teisel teisipäeval, jäi 21. juuni riigipöörde tõttu ära.

Kahekojalise parlamendi põhjendus on antud Francis Lieberi raamatus, mis ilmus eesti keeles Konstantin Pätsi tõlkes juba 1908. aastal, järgmiselt: Kahekojaline parlament käib, nagu kombe-õiguski, Inglise rahvasoo kannul, ja igal pool, kuhu see asub, on ta viimasele edupandiks; aga veel mitte üheski suuremas riigis ei ole ühekojalist parlamenti jäädavalt maksma panna suudetud.... Tegev elu on inglastele ja ameriklastele näidanud, et sel, kui riigiküsimused kahe iseseisva, erialusel seisva kogu poolt läbi arutatakse, selgitav, tagasihoidev ja edendav mõju on, iseäranis veel, kui iga küsimus kolmel lugemisel läbi arutatakse, kui ta algatus vabalt, aga siiski kindlal kujul sünnib ja kui ta enne kolmandat lugemist valitud komisjonist läbi käib. Võib igaühe tähtsama parlamendi-otsuse võtta ja tema tekkimise ajalugu eelnimetatud seisukohalt uurida – ning meie ei või siis muule otsusele jõuda, kui et kahekojaline parlamendikorraldus ja eelnimetatud asjaajamise-kord tõeste kõige suuremad vabaduse kantsid on.... Õige sagedaste küsitakse; miks siis just kaks parlamendikoda? Missugune imevõim on just kahel, aga mitte mõnel teisel arvul? Ilma et selle peale otsekohe kosta, vastame meie: elu ise on näidanud, et rohkem kui üks koda tarvis on ja et rohkem kui kaks koda ülearu on. Kolm, neli ja rohkem seaduseandlisi kogusi on keskaja seisuste-esituse ajast pärit, kuid nad ei suuda nüüd, kui juba kogu rahva esitus seaduseandlise tegevuse aluseks on, mitte enam oma ülesannet täita. Kolm koda on just niisama soovimata ja kahjulik, nagu kolm erakondagi. Kus kaks võimsat jõudu üksteist tasakaalus suuduvad [!] hoida, seal otsustab harilikult kolmas võim, kui ta ise võrdlemisi ka õige nõrk on. Üks koda nõuab võimu koondamist, ja tema ei suuda oma kõrval niisama tugeva valitsuse tegevust sallida, kuna aga meie arvates just valitsuse ja seaduseandlise kogu koostöötamine kõige suurem vabaduse kaitse on.... Kui meil kaks seaduseandlist koda oleks, millede liikmed ühiste valijate poolt ühise aja peale on valitud, siis ei oleks meil tõe poolest muuga tegemist kui ühe ja sellesama seaduseandlise kogu kahe osakonnaga; meie põhjusmõte nõuab aga kahte iseseisvat seaduseandlist koda, milledes tung ja ettevaatus, edu ja alalhoidlus, uuendused ja mineviku austamine – need hariduse nurgakivid – üksteist täiendaksivad ja tasakaalus hoiaksivad. Just sellepärast peab üks koda rohkearvulisem olema, kui teine, kelle kestvus aga selle vastu pikem olgu.^[1]

Oma raadiokõnes 31. detsembril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts:

Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks, nii nagu Inglismaal, kus tuntakse austust ja lugupidamist parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti riigi parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuri-ainet saada, vaid tõsine ja väärtuslik rahva esinduskogu, mille kohta keegi ei saa midagi halba ega naeruvääristavat öelda.

Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel (vt I Riiginõukogu kujundamine) oli üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses (EVP § 85).

Riiginõukogu liikmete volitused algasid 7. aprillil 1938 ja nad tulid kokku oma esimesele koosolekule 21. aprillil 1938.

Riiginõukogu hoone oli Seltskondlik Maja Aia tn. 12 Tallinnas, mis üüriti samanimeliselt osaühingult ja kust sel puhul kolis välja klubi Centum^[2], üüri suurus oli 2575 krooni kuus^[3]. 1. veebruaril 1939 otsustas Riiginõukogu komisjon tunnustada Riiginõukogule maja ehitamise vajalikuks. Uus hoone oleks pidanud asuma Komandandi tänaval ja seal oleks võinud asuda ka Riigiraamatukogu^[4].

Enne oma kohuste täitmisele asumist andsid Riiginõukogu liikmed järgmise pühaliku tõotuse:

Asudes Riiginõukogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Riiginõukogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riiginõukogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riiginõukogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).

Riiginõukogu VI istungjärgu viimasel koosolekul ütles Riiginõukogu esimees Mihkel Pung:

Kui seekord oma istungjärgu lõpetame, siis ei jää mul muud järele, kui soovida kõige paremat vaheaega ja puhkeaega riiginõukogu liikmeile, et sügisel, kui mingit erakorralist juhust ei ole selleks, et riigikogu peaks kokku tulema ka suvel, jällegi hakata värske jõuga tööle^[5].

Riiginõukogu VI istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940, mille andis Riiginõukogu Esimehele Mihkel Pungale Peaministri asetäitja August Jürima 20. aprillil 1940^[6]. Uus Riiginõukogu korraline istungjärk pidi algama 8. oktoobril 1940^[7].

Riiginõukogu II abiesimees Alfred Maurer osales 20. aprillil 1944 Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu koosolekul. Pagulusse pääsenud I Riiginõukogu liikmed osalesid sellistena pagulaspoliitikas. Viimane I Riiginõukogu liige oli Juhan Müller, kes suri 3. novembril 1981. Põhiseaduse järgi oli õigus olla Riiginõukogu liige pärast 1940. aastat ametisse nimetatud või valitud Sõjavägede Ülemjuhatajal (Jaan Maide), Eesti Panga presidendil (Oskar Kerson) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kirikupeadel, kuid nad ei kasutanud seda õigust. Samuti ei kasutanud Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis oma põhiseaduslikku õigust nimetada eriõigusel uusi liikmeid I Riiginõukogu koosseisus vabanenud kohtadele.

• Riiginõukogu esimees – Mihkel Pung
• Riiginõukogu I abiesimees – Heinrich Lauri
• Riiginõukogu II abiesimees – Alfred Maurer

• Johan Laidoner – Sõjavägede Ülemjuhataja; ka Riiginõukogu liige isikliku õiguse alusel kui endine sõjaaegne Sõjavägede Ülemjuhataja
• Hugo Bernhard Rahamägi – kuni 6. oktoobrini 1939, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop
• Johan Kõpp – alates 9. jaanuarist 1940, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop
• Aleksander Paulus – Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit
• Hugo Kaho – Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli rektor
• Paul Kogerman – kuni 24. oktoobrini 1939, Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikaülikooli rektor
• Jüri Nuut – alates 24. oktoobrist 1939, Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikaülikooli rektor
• Jüri Jaakson – Eesti Panga president
• Johannes-Leopold Antik – valitud maaomavalitsuste poolt
• Kaarel Heinver – valitud maaomavalitsuste poolt
• August Kohver – valitud maaomavalitsuste poolt
• Anton Uesson – valitud linnaomavalitsuste poolt
• Juhan Haagivang – valitud põllumajanduse alalt ühes kalandusega
• Johan Holberg – valitud põllumajanduse alalt ühes kalandusega
• Heinrich Lauri – valitud põllumajanduse alalt ühes kalandusega
• Aleksander Onno – valitud põllumajanduse alalt ühes kalandusega
• Hendrik Otstavel – valitud põllumajanduse alalt ühes kalandusega
• Johan Sihver – valitud tööstuse, kaubanduse ja laevanduse alalt
• Joakim Puhk – valitud tööstuse, kaubanduse ja laevanduse alalt
• Heinrich Neuhaus – valitud tööstuse, kaubanduse ja laevanduse alalt
• Aleksander Naeres – valitud käsitöö alalt
• Aleksander Kask – valitud ühistegevuse alalt
• Johannes Kurvits – valitud töövõtjaskonna poolt
• Rein Marrandi – valitud töövõtjaskonna poolt
• Aleksander Oinas – valitud töövõtjaskonna poolt
• Jaan Masing – valitud Majaomanikkude Koja poolt
• Alfred Maurer – valitud vabakutsete alalt
• Linda Eenpalu – valitud kodumajanduse alalt
• Johannes Orasmaa – valitud Kaitseliidu poolt
• Voldemar Päts – valitud hariduse ja kultuuri alalt
• Harry-Eduard-Ottokar Koch – kuni 3. detsembrini 1938, valitud vähemusrahvuste kultuuri alalt
• Wilhelm Wrangell – alates 13. jaanuarist 1939, valitud vähemusrahvuste kultuuri alalt
• Alfred Mõttus – valitud rahvatervishoiu alalt
• Friedrich Akel – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Hans Leesment – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Johan Müller – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Mihkel Pung – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Peeter Puusep – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Bernhard Roostfeld – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Johan-Oskar Rütli – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Jaan Soots – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Karl Terras – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel
• Aleksander Tõnisson – nimetatud Riigihoidja poolt eriõigusel

• Johan Laidoner (esimees)
• Friedrich Akel
• Jaan Soots
• Voldemar Päts
• Joakim Puhk

• Jüri Jaakson (esimees)
• Joakim Puhk
• Jaan Masing
• Paul Kogerman
• Oskar Rütli
• Aleksander Kask
• August Oinas
• Heinrich Neuhaus
• Aleksander Onno
• Aleksander Naeres
• Bernhard Roostfeld
• August Kohver

• Paul Kogerman
• Hugo Kaho
• Aleksander Kask
• Linda Eenpalu
• Rein Marrandi
• Hugo Bernhard Rahamägi
• Leopold Antik
• Voldemar Päts (esimees)
• Johannes Orasmaa

• Linda Eenpalu
• Aleksander Oinas
• Johannes Kurvits
• Peeter Puusep (esimees)
• Hans Leesment
• Johan Haagivang
• Aleksander Paulus
• Rein Marrandi
• Hendrik Otstavel
• Alfred Mõttus
• Heinrich Neuhaus

• Karl Terras
• Peeter Puusep
• Johan Müller (esimees)
• Johan Holberg
• Anton Uesson
• Oskar Rütli
• Heinrich Lauri
• Kaarel Heinver
• Aleksander Tõnisson
• Aleksander Kask

• Johan Müller
• Johannes-Leopold Antik
• Johan Haagivang
• Kaarel Heinver
• Peeter Puusep
• Oskar Rütli (esimees)

• Jaan Maide, Sõjavägede Ülemjuhataja (18. september 1944 – 10. august 1945)
• Avdy Andresson, Sõjavägede Juhataja (14. november 1975 – 27. august 1990)
• Johannes Oskar Lauri, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop (26. mai 1964 – 28. detsember 1971)
• Konrad Veem, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop (28. detsember 1971 – ‫(1990
• Udo Petersoo, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop (15. september 1990 – 14. mai 2006)
• Andres Taul, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop (26. veebruar 2007 – 13. november 2010)
• Martin Köstner, Eesti Panga president (18. september 1944 – 18. september 1949)
• Oskar Kerson, Eesti Panga president (21. jaanuar 1968 – 31. detsember 1980)

• Leonhard Vahter. Kas kiriku hooldaja kuulub Riiginõukogu liikmete hulka? Uus Eesti, 27. oktoober 1939, nr. 293, lk. 4.
• Kiriku hooldaja ei saa olla Riiginõukogu liige. Uus Eesti, 31. oktoober 1939, nr. 297, lk. 1.
• Heinrich Mark. Parlamendi seaduspärasusest paguluses. Eesti Teataja, 11. juuni 1949, nr. 27, lk. 2.

• Eesti sisepoliitilises elu algas uus ajajärk
• [1]