Raoul Dufy

Raoul Dufy
Raoul Dufy, u 1927
Sünniaeg	3. juuni 1877 Le Havre
Surmaaeg	23. märts 1953 (75-aastaselt)
Amet	maalikunstnik, disainer, graafik, litograaf, joonistaja, tekstiilikunstnik
[muuda Wikidatas]

Raoul Dufy (prantsuse [ʁa.ul dy.fi]; 3. juuni 1877 – 23. märts 1953) oli prantsuse fovistlik maalikunstnik. 

Ta töötas välja värvilise, dekoratiivse stiili, mida kasutas sageli vabas õhus toimuvate avalike ürituste (regatid, hipodroom) kujutamisel. Lisaks maalikunstile tegeles ka graafika, raamatukujunduse, lavakujunduse, mööblidisainiga.

Raoul Dufy oli sündis suures peres Le Havre'i linnas Normandias. 14-aastaselt lahkus ta koolist, et töötada kohviimpordiettevõttes. 1895. aastal, olles 18-aastane, hakkas võtma õhtusi kunstitunde Le Havre'i kunstikoolis. Seal oli tema õpetaja Charles Lhuillier, kes oli olnud tuntud klassitsistliku maalikunstniku Ingresi õpilane. Dufy tutvus seal Raimond Lecourti ja Othon Friesziga, kellest hiljem said tema ateljeekaaslased Montmartre'il ning eluaegsed sõbrad. Sel perioodil maalis Dufy enamasti akvarellidega Normandia maastike.

Pärast aastast sõjaväeteenistust sai Dufy 1900. aastal stipendiumi kunstiõpingute jätkamiseks Pariisis (École nationale supérieure des Beaux-Arts). Seal ristus tema tee jälle Othon Friesziga. Samal ajal õppis seal ka Georges Braque. Pariisis õppides keskendus Dufy joonistusoskuste parandamisele. Talle avaldasid sügavat mõju sellised impressionistlikud maastikumaalijad nagu Claude Monet ja Camille Pissarro.

1901. aastal esines Dufy esimest korda näitusel. 1902. aastal oli tema pilte eksponeeritud Berthe Weilli galeriis ja 1903. aastal Sõltumatute Salongis. Dufy enesekindlust suurendas tõsiasi, et Maurice Denis ostis ühe tema maali. Dufy jätkas maalimist, tehes seda sageli Le Havre'i läheduses ning iseäranis Sainte-Adresse'i rannal, mille olid kuulsaks maalinud Eugène Boudin ja Claude Monet. 1904. aastal töötas ta oma sõbra Albert Marquet'ga Fecampis La Manche'i väina ääres.

Noorele Dufyle mõjus ilmutusena Henri Matisse'i maal "Luxe, Calme et Volupté", mida ta nägi 1905. aasta Sõltumatute Salongis. Sellest kujunes impulss suunamaks huvid fovistliku kunstistiili suunas. Foovide (Les Fauves – pr. k. 'metsloomad') maale iseloomustasid ülieredad värvid ning tugevad kontuurid. Dufy maalikunst kajastab foovide esteetikat kuni umbes 1909. aastani, mil kokkupuude Paul Cézanne'i loominguga mõjutas teda liikuma mõnevõrra subtiilsema tehnika suunas. Pärast seda, kui Dufy oli flirtinud veel ühe stiili – kubismiga, jõudis ta 1920. aastal talle äratuntavalt omase kunstilise lähenemiseni. Viimast iseloomustavad moonutatud perspektiiv ja kiiresti lõuendile kantud õhukesed värvid. Dufyle sai iseloomulikuks ajastuomaste sündmuste, tegevuste ja vaadete kujutamine eriti helgetes värvides. Tema lemmikteemade hulka kuulusid purjeregatid, säravad Prantsuse Riviera vaated, elegantsed peod ja kontserdid. Figuurid on sageli taandatud skemaatiliseks stafaažiks. Inimesed ja muud objektid ümbritsetud vaba käega antud joontega, mis ei anna edasi üksnes kontuure, vaid väljendavad kujutatava olemust ning kunstniku meeleolu. Dufy kunsti optimismi ja moeka dekoratiivsusega kaasnes, et tema loomingu kriitiline retseptsioon on olnud tagasihoidlikum kui tema kaasaegsetel kunstnikel, kes käsitlesid tõsisemaid teemasid.

1937. aastal valmis Dufyl Pariisi maailmanäituse tarvis üks kunstiajaloo suurimate mõõtmetega maale, fresko "Elektri pidustused".

Dufy oli ka mainekas illustraator ja kommertskunstnik. Tema käe all valmisid seinamaalid avalikele hoonetele, samuti suur hulk vaipu ja keraamikat. Tema illustratsioonid kaunistasid Guillaume Apollinaire'i, Stéphane Mallarmé ja André Gide'i teoseid.

Veel 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses esines Dufy iga-aastasel Salon des Tuileries' näitusel Pariisis. Kui teda 1950. aasta paiku vaevanud reumatoidartriit hakkas töötamist takistama, laskis ta maalimiseks pintsli käe külge kinnitada. Samal aastal sai ta Bostonis eksperimentaalravi, mis osutus tulemuslikuks, nii et mitmed tema edasised teosed olid pühendatud USA arstidele ja teadlastele.^[1][2] 1952. aastal pälvis ta 26. Veneetsia biennaali suure maaliauhinna.

Dufy suri Forcalquier's Prantsusmaal 23. märtsil 1953 sisemise verejooksu tagajärjel. Tema haud asub Matisse'i haua lähedal Nice'i eeslinnas asuva Cimiezi kloostri kalmistul.