Pikti keel
Pikti keel on väljasurnud keel, mida kõnelesid Põhja- ja Kesk-Šotimaa alade varakeskaegsed asukad piktid.
Eraldiseisva keelena on pikti keelt nimetatud Püha Bede 8. sajandi algusest pärinevas teoses "Historia ecclesiastica gentis Anglorum", kus seda eristatakse nii kõmri kui ka gaeli keelest.[1]
Pikti keelest pole säilinud midagi peale mõnede koha- ja isikunimede kunagise piktide kuningriigi aladelt.
Pikti keele nimetust kasutas Kenneth H. Jackson 1955. aastal[2] ning tema eeskujul ka Katherine Forsyth 1997. aastal[3], tähistamaks keelt, mida kõneldi varakeskajal peamiselt Forthi ja Clyde'i vahelisest joonest põhja pool. Samas piirkonnas rauaajal kõneldud protopikti keelt nimetatakse ka pritenni keeleks.
Pikti keelt on allikate nappuse tõttu raske määratleda. Teadaolevate koha- ja isikunimede põhjal võib oletada, et pikti aladel kõneldi lõunapoolsemate briti keeltega suguluses olnud saarekeldi keelte hulka kuulunud keelt.[4] On ka oletatud, et pikti keel oli üks vähestest säilinud mitte-indoeuroopa keeltest Euroopas või vähemalt sisaldas palju keldi substraatsõnu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Historia ecclesiastica gentis Anglorum" I.1; viiteid pikti keelele on tekstis ka mujal.
- ↑ Jackson, K. (1955), "The Pictish Language", in Wainwright, F.T., The Problem of the Picts, Edinburgh: Nelson, pp. 129–166
- ↑ Forsyth, K. (1997), "Language in Pictland: the case against 'non-Indo-European Pictish" Utrecht: de Keltische Draak (vaadatud 4. veebruaril 2010)
- ↑ Watson 1926; Jackson 1955; Koch 1983; Smyth 1984; Forsyth 1997; Price 2000; Forsyth 2006; Woolf 2007; Fraser 2009