Pierre Poujade

Pierre Poujade (1. detsember 1920 Saint-Céré, Prantsusmaa – 27. august 2003 La Bastide-l'Évêque) oli Prantsuse populistlik poliitik ja pužadismile (poujadisme) alusepanija.

Poujade sündis Loti departemangus ligi 3000–4000 elanikuga Saint-Céré väikelinnas pere seitsmest lapsest noorimana, tema isa oli arhitekt ja paremäärmusliku liikumise Action Française aktivist, Charles Maurras' toetaja. Poujade õppis katoliiklikus Collège Saint-Eugène d'Aurillac erakoolis, kuni pärast isa surma oli 16-aastaselt sunnitud kooli pooleli jätma, kuna ema ei suutnud kooli õppemaksu tasuda. Siis töötas ta juhutöödel, teismelisena astus ta Jacques Doriot' juhitud fašistlikku Prantsuse Rahvaparteisse (Parti Populaire Français, PPF). 1940.–1942. aastal toetas Poujade Pétaini Vichy valitsust, kuid pärast Prantsusmaa okupeerimist sakslaste poolt astus ta Vaba Prantsusmaa vägede koosseisu Alžeerias, kus tutvus ka Yvette Sevaga, kellega abiellus ja sai viis last.^[1]

Pärast sõda avas Poujade oma kodulinnas Saint-Cérés raamatukaupluse, 1953. aastal valiti ta linnavolikokku. 23. juulil 1953, kui linna külastasid maksuinspektorid, juhtis Poujade 20-mehelist protesti nende vastu ja maksuinspektorid olid sunnitud lahkuma tühjade kätega. Ka kaupmehed Aveyroni naaberdepartemangust tulid paluma Poujade'i abi, tema maksuvastane liikumine levis kiirelt Keskmassiivi lõunaosas. Poujade moodustas Kaupmeeste ja Käsitööliste Kaitseühingu (Union de défense des commerçants et artisans, UDCA).^[2] UDCA oli oma olemuselt natsionalistlik ja väikeettevõtete maksustamise vastu. UDCA liikmeid hakatigi tema järgi hüüdma pužadistideks.

Pužadism jõudis tippu Prantsusmaa neljanda vabariigi viimastel aastatel, toetades peamiselt ruraalse Prantsusmaa nn lihtinimeste – kaupmeeste, käsitööliste, poepidajate ja talunike huve. Pužadism seisis vastu tulumaksule ja rahandusminister Antoine Pinay hinnakontrollidele, aga ka industrialiseerimisele, linnastumisele ja ameerikalikule moderniseerimisele, mida peeti ohuks ruraalse Prantsusmaa identiteedile. Pužadism pidas Prantsusmaa valitsust röövellikuks ja ebainimlikuks (rapetout et inhumain). Liikumine kasvas kiirelt antiparlamentaristlikuks – Poujade nimetas Rahvuskogu "Pariisi suurimaks bordelliks" ja saadikuid "prügihunnikuks" ja "pederastideks". Pužadismile olid iseloomulikud ka antiintellektualism – Poujade nimetas École polytechnique'i vilistasi 1950. aastate Prantsusmaa hädade peasüüdlasteks ja hooples, et ta polnud raamatutark, lisaks ka ksenofoobia ja antisemitism, eriti suunatud peaminister Pierre Mendès-France'i vastu (kelle esivanemad olid 16. sajandil Prantsusmaale saabunud Portugali juudid), keda Poujade pidas Indohiina sõja kaotuse peasüüdlaseks, öeldes, et Mendès on "prantslane ainult niipalju, kui sõna "France" tema nimes" (qui n'a de français que le mot ajouté à son nom). Pužadistid toetasid ka Prantsusmaa koloniaalpoliitikat Alžeerias.

1955. aastaks oli UDCAl juba ligi 400 000 liiget, keda innustati protesteerima maksude vastu ja riigi omanduses olevatest pankadest oma säästusid välja võtma. 1956. aasta Rahvuskogu valimistel olid eksperdid ennustanud, et UDCA võidab umbes 6–8 kohta 599st, kuid võitis tegelikult 52, saades 12,88% häältest. UDCA noorimaks valituks osutunud saadikuks oli 27-aastane Jean-Marie Le Pen, kes oli toona partei noorteosakonna juht. Kuid Poujade'i ja Le Peni läbisaamine halvenes kiirelt. Poujade toetas Alžeeria sõda, õigustades seda 1956. aastal ajakirjale Time antud intervjuus: "Suured Wall Streeti sündikaadid avastasid Sahara kõrbes suured naftavarud, kuid selle asemel, et neid kasutusele võtta, sulgesid nad puuraugud ja pöörasid alžeerlased meie vastu... see on kõik kurikaval plaan Prantsusmaa tükeldamiseks – Saarimaa on juba kaotatud, varsti tulevad ka itaallased Korsikat nõudlema... Neile, kes on meie vastu, ütlen ma vaid üht: mingu nad tagasi Jeruusalemma, me oleme isegi nõus nende eest maksma."^[2]

Pärast 1958. aasta uue põhiseaduse vastuvõtmist ja Viienda vabariigi algust kadus Poujade'i ja tema partei mõjuvõim, kuigi teda toetas näiteks Georges Pompidou. Ta oli üheks väikeettevõtteid kaitsva Royeri seadusele alusepanijatest.

1979. ja 1984. aastal kandideeris Poujade edutult Euroopa Parlamenti.

Kuigi Poujade'i peetakse üldiselt parempoolseks või äärmusparempoolseks, toetas ta presidendivalimistel nii vasak- kui ka parempoolseid kandidaate. 1965. aasta presidendivalimistel toetas Poujade esimeses voorus tsentrist Jean Lecanueti (tuli kolmandaks) ja teises voorus Charles de Gaulle'i, 1969. aastal Georges Pompidoud, 1974. aastal Valéry Giscard d'Estaingi, 1981 ja 1988 mõlemal korral François Mitterrandi, 1995. aastal Jacques Chiraci ja 2002. aastal esimeses voorus vasaknatsionalist Jean-Pierre Chevènementi (tuli kuuendaks), teises voorus Chiraci.^[3] Kui Le Pen pääses 2002. aastal teise vooru, kahetses Poujade, et oli teda kunagi toetanud ja ütles intervjuus, et ta oleks eelistanud pigem oma jala murda.^[4]

1983. aastal tõmbus Poujade poliitilisest tegevusest tagasi ja hakkas uurima maapirni kasvatamist sellest biokütuse tootmise eesmärgil. 1984. aastal nimetas president Mitterrand Poujade'i Prantsusmaa Majandus- ja Sotsiaalnõukogu liikmeks, kus ta teenis 1999. aastani. Nõukogu liikmena edendas ta biokütuste tootmist.

Kuigi UDCA on tänaseks välja surnud, on pužadistlikud ideed tänaseni levinud Prantsusmaa ja üldse maailma poliitikas. Ka Le Peni oma Rahvusrinnet peeti pužadistlikuks. Tänapäeval nimetatakse Prantsusmaal tihti pea igat anti-establishment populistlikku liikumist pužadistlikuks, isegi kui sellel puuduvad pužadismi iseloomuomadused nagu maksuvastasus või antiintellektualism, näiteks 1990. aastatel nimetati ajakirja Le Monde diplomatique "pužado-marksistlikuks".

1990. aastal rääkis Christopher Hitchens ühest "oma võimekust ületavate suurte ideedega pužadistlikust naisest". Arvatavasti vihjas ta Suurbritannia peaminister Margaret Thatcherile, kes oli Granthami toidupoepidaja tütar.^[5]

2010. aastal võrdles New York Timesi kommentaator Robert Zaretsky Ameerika Tea Party liikumist pužadismiga.^[6]

2016. aastal kirjeldas New York Timesi kolumnist Ross Douthat ühes arvamusloos Donald Trumpi pužadistina.^[7]