Patrick Bateman

Patrick Bateman on Bret Easton Ellise väljamõeldud tegelane. Ta on romaani ja samanimelise filmi "Ameerika psühhopaat" peategelane ja esimeses isikus jutustaja. 2000. aastal raamatu põhjal välja tulnud filmis kehastab Patrick Batemani Christian Bale^[1].

Nimi Bateman on tuletatud perekonnanimest Bates. Norman Bates on Alfred Hitchcocki 1960. aasta filmi “Psühho” peategelane, kes on samuti vaimsete haiguste all kannatav noor valge mees ^[2].

Terve "Ameerika psühhopaadi" lugu on inspireeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 14. paranduse ühest alapunktist, mis võimaldab ettevõtteid näha üksikisikutena. Lugu küsib küsimuse: kui ettevõte oleks inimene, siis mis tüüpi inimene ta oleks?^[3]

Patrick Bateman on raamatu toimumise ajal 27-aastane. Ta sündis 1962. aastal, sest ta mainis detektiivile Donald Kimballile, et nii tema kui ka Paul Owen olid 1969. aastal 7-aastased.

1980. aastal lõpetas Patrick Bateman Phillips Exeteri akadeemia New Hampshire’is.

1984. aastal lõpetas ta Harvardi ülikooli Massachusettsis.

1986. aastal lõpetas ta Harvardi ärikooli.

1986. aastal alustas ta Pierce & Pierce’is töötamist.^[4]

Bateman kasvas üles Conneticutis rikkas perekonnas, tema vanemad olid lahutatud ja tal oli üks vend. Tegevuse toimumise ajal elas ta Manhattanis Carlyle'i hotellis.

Mehe käitumine ja standardid sobivad nii heas kui ka halvas mõttes kokku rikka valge ärimehe stereotüübiga 1980. aastatel^[5]. Ta on narkomaan, pintsaklipslane ja naistevihkaja, ta sümboliseerib mitut asja, mis on maailmas valesti^[6].

Bateman töötab asepresidendina väljamõeldud ettevõttes Pierce & Pierce ühinemiste ja omandamiste osakonnas. Sellele lisaks elab ta topeltelu sarimõrvarina.^[7]

Bateman on suhtes Evelyn Williamsiga, kuid petab teda Courtney Rawlinsoni, oma assistendi Jeani ja mitme prostituudiga. Loo lõpus jätab ta Evelyn Williamsi maha. ^[7]

Bateman ilmub veel korra Bret Easton Ellise romaanis “Lunar Park”. Ta sureb tulekahjus paadikail^[8].

Patrick Bateman kehastab kõikide valgete heteroseksuaalsete noorte meeste ideaale: ta on nägus, tal on musklis keha, palju partnereid ja töö, mis toob sisse palju raha, kuid ei vaja erilist pingutust^[9]. Loo jooksul tuleb välja ka Patricku sügav huvi 1980ndate muusika vastu, tema lemmikute hulgas on näiteks Huey Lewis and the News, Phil Collins ja Genesis. Mitu korda loo jooksul väljendab ta, kui oluline on talle hea välja näha. Tal on pikk duširutiin ja põhjalik jõutrenni kava, ta käib regulaarselt solaariumis ja jälgib karmi dieeti. Kohtingul oma assistendi Jeaniga mainib Bateman, et ta jälgib oma toitumist. Jean ütleb, et Patrick ei pea olema dieedil, ta näeb juba hea välja, kuid mees vaidleb vastu ja ütleb, et alati saab parem välja näha. Tema jaoks on ta keha ainuke tõestus sellele, et ta on päris ja tema pingutused oma välimuse heaks kinnitavad talle talle olemasolu.^[5]

Patrick aksepteerib, et tal on olemas keha, kuid ei nõustu ideega, et selle sees elab tema teadvus^[5]. Tema identiteedikriisis on suuresti süüdi tema materialistlikkus ja ületarbimine, mida ta teeb selleks, et oma kolleegidega kokku sobida^[9]. Loo alguses on juba aru saada, et Patrick Batemanil on ilmselt obsessiiv-kompulsiivne häire, arvestades, kui hästi ta paneb tähele väikeseid asju inimeste juures ja kui väga teda need väikesed asjad häirivad. Patrick Batemani identiteedi ajutine hägustumine Paul Alleni omaga näitab, et tema identiteet on samaväärne ja äravahetamiseni sarnane tema kolleegide omaga. Ühes oma monoloogis väljendab ta ise ka, et tema eksistens ja identiteet pole päris. “... there is an idea of Patrick Bateman, some kind of abstraction, but there is no real me, only an entity, something illusory, and though I can hide my cold gaze and you can shake my hand and feel flesh gripping yours and maybe you can even sense our lifestyles are probably comparable: I simply am not there.”, mis tõlkes tähendab: “On olemas ettekujutus Patrick Batemanist, mingi abstraktsioon, kuid pole olemas tõelist mind, ainult entiteet, midagi illusoorset, ja kuigi ma võin varjata oma külma pilku ja sina võid suruda mu kätt ja tunda, kuidas liha haarab sinu oma ja võib-olla sa isegi tunnetad, et meie elustiilid on võrreldavad: ma lihtsalt ei ole tegelikult seal.”^[7]

Kuid natukene obsessiivse ärimehe fassaad on kõigest mask. Tegelikult on Patrick Batemani näol tegemist kontrolliva psühhopaadist sarimõrvariga. Samuti on ta kannibal ja vägistaja. Ta on mees, kellel on sadistlik soov oma kõige vägivaldsemaid fantaasiaid teiste peal välja elada: “My pain is constant and sharp and I do not hope for a better world for anyone, in fact I want my pain to be inflicted on others. I want no one to escape, …”, mis on tõlkes: “Mu valu on pidev ja terav ja ma ei looda paremat maailma mitte kellelegi, tegelikult ma tahan, et ka teised tunneksid minu valu.” Ta kasutab inimesi ära, eriti naisi, nagu ta omaks neid ja tal oleks õigus seda teha. Ta teeb kõike selleks, et endale kinnitada käega katsutavat olemasolu Patrick Batemanina ja kehtestada omale ülim võim. Oma tööalases elus tal seda võimu pole.^[5]

Tal puudub võime tunda kahetsust oma tegude üle. Kui ta loo lõpus kuriteod oma advokaadile üles tunnistab, ei tule see kahetsusest, vaid hirmust, et seekord ei pääse ta puhtalt. Kuid ta sotsiaalne nähtamatus on talle kasulik. Politseid, advokaati ega ka inimesi tema ümber ei huvita, kas kuriteod on päris. Nad on veendunud, et Patrick Bateman ei oleks suutnud neid kuritegusid toime panna. See on osa tema allakäigust ja ta proovis läbi ülestunnistuse meelerahu saada. Kuid ta ei saavuta seda, keegi ei paku talle võimalust kuritegusid üles tunnistada. "...but even after admitting this there is no catharsis, my punishment continues to elude me and I gain no deeper knowledge of myself; no new knowledge can be extracted from my telling.", mis on tõlkes: "…kuid isegi peale ülestunnistust ei tunne ma katarsist, mu karistus jätkuvalt läheb minust mööda ja ma ei saa endast sügavamaid teadmisi; minu jutust ei saa ammutada uusi teadmisi." ^[7]

Patrick Batemani ohvriteks satuvad nii tema kolleegid, kodutud, prostituudid ja vahest ka loomad, ta (enamasti) ei vali oma ohvreid metoodiliselt.

Paul Allen – Patrick Bateman lõi ta selja tagant kirvega pooleks.

Paul Allen oli Patricku ainuke ohver, kelle tapmiseks oli mehel põhjus. Kui teisi tappis Patrick Bateman pigem emotsioonide ajendil, siis Paul Alleni vastu oli tal isiklik vimm. Paul Allen oli Patrick Batemani meelest edukam, tal oli kallim korter, ilusam visiitkaart ja ta sai reserveeringuid parematesse restoranidesse. Batemani ego seda ei kannatanud. Samuti ajab Allen Batemani segamini teise kolleegi, Marcus Halbestramiga, mis illustreerib mehe sotsiaalset nähtamatust.

Christie – Patrick Bateman kukutas talle mootorsae peale.

Christie oli prostituut, kes käis kaks korda Patrickul külas. Christie läks peale esimest korda, mis lõppes haiglas, tagasi Patricku juurde. Ta on meeleheitlik, kuna tal oli raha vaja. Christie oli ainuke filmis, kes nägi Patrickut sellisena, nagu ta tegelikult oli. Christiel tekib isegi võimalus põgeneda ja see on ainuke koht filmis, kus vaataja näeb lugu korraks läbi kellegi teise vaatepunkti. Vaatajatel tekib võimalus Christiele kaasa elada, hetkeks talle kaasa tunda ja loota, et ta jääb ellu, kuid seda ei juhtu.

Patrick Batemanist ei pidanud kunagi saama tegelane, kellest eeskuju võtta. Terve "Ameerika psühhopaadi" lugu on saanud palju kriitikat vägivalla, eriti naistevastase vägivalla ilustamise eest. Irooniliselt on filmi lavastaja naine. Patrick Bateman pole muidugi ainuke kahtlane eeskuju, kes noortel tänapäeval on. Temaga samasse kategooriasse kuuluvad Tyler Durden 1999. aasta filmist “Kaklusklubi”, Jordan Belfort 2013. aasta filmist “Wall Streeti hunt” ja Joker 2019. aasta filmist “Jokker”.^[10]

Z-põlvkonna mehed on ta hoolimata tema kuritegudest omale iidoliks võtnud ja leiavad, et tegelasega saab samastuda ja ta on isegi humoorikas. Näide sellest on jõusaalisõltlased, kelle kinnisidee on treenida oma keha seni, kuni see näeb välja nagu Patrick Batemani oma. Christian Bale, kes näitles Patrick Batemani 2000. aasta filmiadaptsioonis, on väitnud, et tal oli suuri raskusi selle saavutamisega.^[6]

Enamasti näevad mehed esimese asjana Patrick Batemanis valge heterost ärimehe stereotüüpi ja haaravad sellest kinni. Edukus, naised ja hea välimus on ideaal paljudele meestele, mistõttu on teda kerge idealiseerida. Ilmselt aitas Patrick Batemani ebairoonilisele portreerimisele kõige rohkem kaasa kinnisidee rahast, mis on ühine nii Patrickul kui ka enamikul tänapäeva inimestel.^[6]

Üks 2020. aastate interneti- ja sotsiaalmeedia trend on üksik hunt. Z-põlvkonna kasvu pidurdas ülemaailmne koroonapandeemia, mille pärast pidid kõik ennast isoleerima ja selle tõttu tundsid paljud ennast üksikuna^[11]. Seepärast on loogiline, et nende alter ego on samuti üksik. Üksik hunt on tuntud ka kui sigma male (eesti keeles "sigma isane") on keegi, kes elab väljaspool sotsiaalse rühma traditsioonilist alfa-beeta hierarhiat. Alfa-isased on rühma juhid ja domineerivad figuurid, beeta-mehed aga järgijad. Sigmaisased tegutsevad üksi ja sageli ühiskonna äärealadel. Patrick Batemani iseloom sobib ideaalselt kokku viimase aja üksiku hundi trendiga mis on ka ilmselt põhjus, miks Z-põlvkond teda idealiseerib.