Stanley Milgram

Stanley Milgram (15. august 1933 New York – 20. detsember 1984) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog. Ta on peamiselt tuntud oma vastuolulise uuringu, "Milgrami eksperimendi" järgi.

Selle uuringu korraldas ta Yale'i ülikoolis professorina töötades. Holokausti sündmuste mõjul otsustas Milgram uurida autoriteedi mõju kuulekusele ja moraalsele kompassile. Harvardi ülikoolis õppides tegi Milgram n-ö väikse maailma katse, mille idee seisnes selles, et iga kahe võõra inimese vahel on maksimaalselt kuus inimest.^[1]

Milgram sündis 1933. aastal New Yorgis. Tema ema oli rumeenlane ja isa ungarlane ning mõlemad olid juudid. Milgrami isa töötas pagarina. Milgram oli akadeemiliselt andekas ning oma kaaslaste seas tunnustatud. 1954. aastal sai ta bakalaureusekraadi politoloogias Queensi kolledžist, kus ta sai tasuta õppida. Ta taotles kohta Harvardi ülikooli doktorantuuri, aga teda ei võetud vastu, kuna tal puudus piisav taust psühholoogia erialal. Lõpuks võeti ta siiski Harvardi ülikooli vastu ning kanti eriliste õpilaste nimekirja. Milgram abiellus ning sai kaks last.^[1]

1960. aastal sai Stanley Milgram doktorikraadi sotsiaalpsühholoogias. Vahetult pärast professori assistendiks saamist, keelduti tema tenuurist Harvardi ülikoolis, tõenäoliselt vastuolulise eksperimendi tõttu. Ta sai professori koha City University of New York Graduate Centeris. Milgramit mõjutasid oluliselt psühholoogid Solomon Asch ja Gordon Allport. Milgram mõjutas mitmeid psühholooge, teiste hulgas Alan C. Elmsi, kes oli tema assistent kuulekuskatsetes.^[1]

Vabatahtlikud katseisikud olid katses n-ö õpetajad ja nad pidid valede vastuste korral andma elektrišokke teistele katses osalejatele ehk n-ö õpilastele. Õpilased katses olid tegelikult näitlejad ja nad teesklesid elektrišokkide saamist. Eksperimendi alguses pidid katseisikud tõmbama lipiku, millele oli kirjutatud nende roll. Tegelikult oli kõikidele lipikutele kirjutatud "õpetaja" ning näitlejad teesklesid, et nad olid saanud õpilase rolli. Õpetajad ja õpilased saadeti erinevatesse ruumidesse. Nad ei näinud üksteist, kuid said omavahel suhelda. Ühes katse versioonis mainis õpilane alati, et tal on süda haige. Õpetajale anti näitena elektrilöök elektrišoki generaatorist, et ta tajuks, mida õpilane katse ajal kogeb. Õpetaja ülesanne oli õpilasele õpetada sõnapaare, selleks luges ta ette ühe sõna ning andis neli vastusevarianti. Õpilane pidi vastamiseks vajutama nuppu. Kui vastus oli vale, siis pidi õpetaja talle elektrišoki andma. Iga vale vastusega suurendati pinget 15 voldi võrra. Kui vastus oli õige, küsis õpetaja järgmise küsimuse.^[2]

Katseisikud uskusid, et iga vale vastuse korral sai õpilane päriselt elektrilöögi. Pärast seda, kui katses osalejad olid üksteisest eraldatud, seadis õpilane valmis magnetofoni, mis oli ühendatud šoki-generaatoriga ja mängis varem lindistatud häälitsusi vastavalt šoki tasemele. Kui voltide arv suurenes, hakkas õpilane vastu seina peksma ja oma südame seisundi üle kurtma ning lõpuks lakkas igasugune heli. Sel hetkel soovis enamik katseisikutest katse peatada ning kontrollida, kas õpilasega on kõik korras. Mõned katseisikud lõpetasid 135 voldi peal ja hakkasid kahtlema eksperimendi eesmärgis ja eetilisuses. Enamik jätkas, kui neile kinnitati, et nad ei vastuta tagajärgede eest. Mõned katseisikud hakkasid närviliselt naerma ja neis väljendusid ka muud tõsised stressi märgid, kui nad kuulsid õpilase karjeid. Kui katseisik tahtis poole peal eksperimenti lõpetada, siis eksperimentaator julgustas teda jätkama. Kui katseisik vaatamata sellele jätkata ei soovinud, siis eksperiment peatati. Teisel juhul peatati katse pärast õpilasele kolm korda järjest 450-voldise elektrišoki andmist.^[2]

Milgrami kuulekuse eksperiment tõstatas küsimusi teaduslike eksperimentide uurimiseetika kohta. Diana Baumrind (1967) kritiseeris Milgrami kolmel põhjusel: katseisikutele tekitati tugevat stressi, eksperimendi käigus katseisikuid peteti ja puudus katseisikute teadlik nõusolek.^[3] Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) on kehtestanud kindlad eetikajuhised eksperimentide korraldamiseks ning tänapäeval ei ole eespool nimetatud tegevused eetikakoodeksiga lubatud.^[4]