Stabilisaator

Stabilisaator on lennuki tagaosas asuv aerodünaamiliste pindade kooslus, mille eesmärgid on põiki- ja teekonnajuhitavuse ning tasakaalu andmine. Üldjuhul koosneb stabilisaator liikuvatest (juhtpindadest) ja liikumatutest pindadest, s.o stabiliseerivatest pindadest, ^{[1] [2]} kuid mõnel juhul liigub terve pind ühes tükis – stabilaator ehk horisontaalstabilisaator ja selle juhtpind on ühes tükis ning liigub koos ^[3]. Traditsiooniliselt kasutavad lennukid vertikaal- ja horisontaalstabilisaatoreid, mille juhtpinnad liiguvad sõltumatult teineteisest. Samas on kasutusel ka V-kujulisi kombineeritud stabilisaatoreid, mis tekitavad korraga jõu ümber kahe telje ^[4].

Horisontaalstabilisaator koosneb kahest osast: liikumatust stabilisaatorist esiservas ja liikuvast juhtpinnast tagaservas. Horisontaalstabilisaatori juhtpind võimaldab lennukil hoida õiget pikikaldenurka ja vajadusel seda korrigeerida. Liikumatu stabilisaator lisab staatilist stabiilsust, st lennuki tasakaalu asendist välja viimisel aitab stabilisaator selle tagasi tasakaaluasendisse. Stabilisaatori pind on neutraalse kujuga ja ise tõstejõudu ei tekita. Samas juhtpinda neutraalasendist üles või alla liigutades tekib vastavasuunaline tõstejõud, mis mõjub jõuõla kaudu ümber massikeskme punkti, muutes sellega lennuki pikikaldenurka. ^[2]

Vertikaalstabilisaator koosneb kahest osast: liikumatust stabilisaatorist esiserval (uim) ja liikuvast juhtpinnast tagaserval. Vertikaalne stabilisaatori pind aitab hoida lennukit õiges asendis ümber vertikaaltelje ja lisab staatilist stabiilsust. Nagu ka horisontaalstabilisaator, nii ka vertikaalstabilisaator ei tekita neutraalasendis tõstejõudu kummaski suunas, vaid jõud tekivad juhtpinna liigutamisel vasakule või paremale. Peamine ülesanne peale stabiilsuse on manööverdamisel lisaks põikikaldenurga lisada lennukile õige pöördenurk ümber vertikaaltelje, et tagada koordineeritud pööre s.t gravitatsiooni ja tsentrifugaaljõu resultantjõud on samal teljel tõstejõuga. ^[1]

V-kujuline kombineeritud stabilisaator on vähem levinud kommertslennunduses ja on peamiselt kasutusel sõja- ja hobilennunduses. Vertikaal- ja horisontaalstabilisaatorite asemel, mille juhtpindasid on võimalik liigutada sõltumatult teineteisest, kasutatakse kahte pinda, mis on umbes 45-kraadise nurga all vertikaaltelje suhtes. Sellisel juhul peab liigutama korraga mõlemat juhtpinda, et saavutada jõu moment ümber ühe telje. Selle tõttu on ka kombineeritud stabilisaatori juhtimismehhanism palju keerulisem. Lisaks puudub märgatav eelis traditsioonilise paigutuse ees. ^[4]