Sprechensteini krahvilinnus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sprechensteini krahvilinnus (it. Castel Pietra) on keskaegne kivilinnus Itaalias Lõuna-Tirooli (itaalia Alto Adige) valdavalt saksakeelses kultuuriruumis (Südtirol) Freienfeldi (Campo di Trens) vallas Sterzingi (Vipiteno) linnast umbes 1 km kagus Wipptali oru kaljusel künkal^[1], aadressil Sprechenstein 1 A, 39040 Freienfeld. Oru teisel küljel, Sprechensteini vastas, sellest 1 km edelas asetseb Reifensteini ordulinnus.

• 1241 – "castrum im Wiptal quod dicitur Sprechendenstaine"^[2].

Saksakeelne väljend sprechende stein tähendab rääkivat kivi ja võib viidata (läbi)rääkimiste kohale. Itaalia castel pietra tähendab lihtsalt kivi(kivist)linnust.

Linnus asetseb Wipptali oru massiivsel kaljukünkal, kohas, mille vastas Pfitschi org (Pfitscher Tal) suubub Wippi orgu. Seal vahel oli tänaseks kuivendatud Sterzingi soo (Sterzinger Moos). Künka lagi asetseb 1073 m üle merepinna ja küngas jääb orus voolava Eisacki ((it 'munakott'; ld Isarco)) jõe vasakule kaldale. Vanalt Brenneri maanteelt hargnes tee üle Eisacki silla ja vankritee viis sealt üles mäkke kaitseehitise väravate juurde.

Trautsonite nime on ürikutes esmanimetatud XII sajandi II poolel. 1192. aastal mainitud Konrad Trautson paistab olevat olnud Swickers von Reichenbergi poeg Reichenbergi läänilinnusest, tema vend oli ka arvatavasti Heinrich Suppan von Tirol^[4]. Kuigi viimased pärinesid Enni linnuse Tirooli päritolu vaba-aadlikest, oli Trautsonite puhul algselt tegemist ministeriaalisuguvõsaga ehk alamaadlikega (teenistusaadliga). Kuna neile kuulus piirkonnas erinevatel aegadel siiski mitmeid linnuseid ja valdusi, olid nad seetõttu Ülem-Eisacktali orus aadliperede hulgas juhtival positsioonil.

1240/1241 on kirjalikes allikates esmamainitud linnust kui värskelt valminut (või ka kui uuesti ülesehitatut) ning et see on Trautsonite ministeriaaliperekonna lään. Vanim ehitis on linnusekompleksis ümmargune valdustorn^[5]. Maahärra oli siis 1253 aastal surnud krahv Albert III von Tirol, kelle järglased andsid hiljem linnuse (uuesti) Trautsonitele kasutada^[6].

1256, krahv Meinhard I von Tiroli ametisseastumise algul läänistatigi linnus (taas) Trautsonite ministeriaaliperekonnale^[7].

XIV sajandist on säilinud palee ühes tiivas elutoa seinamaalingud. Selleks ajaks pidi linnus olema juba laiemalt välja ehitatud.

1369 sai Sprechensteini linnusest pärit Hans Trautson abielu kaudu Anastasia von Matreiga ka Matrei linnuse (ire veste, die hinder Mathreu) omanikuks. Viimane asetses samuti Wipptali orus, kuid paiknes teisel pool Brenneri kuru. Sellele jäigi hiljem, ka pärast müüki Sixt Trautsoni poolt 1502, Trautsoni linnuse nimi.

1394 on ajaloos teateid Konrad ja Hans Trautsonist, samuti Hans Trautson von Matreist^[7].

1397 on esmamainitud linnuses olevat romaani stiilis Püha Erasmuse kabelit^[8].

1456 on linnuse valdaja olnud Caspar Trautson^[7].

U 1500. aasta paiku toimusid linnuses ümberehitustööd. 1511 valmis ülemises linnuses kaitsemüüride vahel varagooti stiilis kabel^[9].

1515. aastast pärinevad elutiiva kõrval olevas pühale Erasmusele pühitsetud linnusekabelis olevad freskod ja puidust hinnaline varagooti stiilis altar.

1531 sai Johann II von Trautson Tirooli maamarssali ametinimetuse. Maamarssali ülesandeks oli juhatada Tirooli rüütelkonna Maapäeva (üldkoosolekut). Samal aastal ta küll suri. Tema poejale Johann III von Trautsonile anti Sprechensteini vabahärra tiitel (Freiherrn von Sprechenstein), samuti lülitati perekond Alam-Austria vaba-aadlike nimekirja.

1711 tõsteti Trautsonid vürstiseisusse.

1780 läks valdus pärimise kaudu Trautsonitelt üle Auerspergide (ka Auersberg) krahviperekonnale. Auerspergidel oli Trautsonitega ka varem ühiseid esivanemaid. 1775 suri Trautsonite meesliin välja.

1824 lammutati ehitusmaterjaliks linnusekompleksi lagunenud lõunapoolne kitsam kaitsemüür^[2].

1880 külastas Sprechensteini kuulus saksa joonistaja, maalija ja illustraator Christian Wilhelm Allers (1857–1915), kes mitmel pool Euroopas ringi reisis ja Itaalias Capri saarel ka villat omas. Lossis joonistas ta üles linnuse edelapoolset hoovinurka kaevuga^[10].

1888 viidi linnuses läbi hooldustöid^[2].

1945 aprillis, II maailmasõja ajal sai linnusekompleks pommitamiste läbi kannatada ja pärast sõda seda ka remonditi. Auersbergide perekond, kes tänapäeval elavad valdava osa ajast Salzburgis, kuid suviti on Sprechensteinis, on kulutanud suuri vahendeid sõjaaegsete kahjustuste likvideerimiseks. Renoveerimisi on tehtud Trienti Kunstiameti (Kunstamt Trient) kaasabil ja nõustamisel^[11].

1947–1954 tehti sõjajärgseid ülesehitustöid^[2].

2007–2008 lammutati kaks veel küllaltki heas seisus olevat müürilõiku muidu üsna avariilises seisus olevas majandusmõisas (linnusekompleksi kõrval ja laoti siis need uuesti üles. Lõppkokkuvõttes ehitati sinna kõrvale välja ka viiekorruseline hoone, kuhu rajati meierei ja juustuvabrik. Ka lossis endas võeti väikesi ümberehitusi ette^[5]. 2008. aasta sügisel avati pidulikult mõisasüda Lõuna-Tirooli maapealiku Luis Durnwalderi poolt; kõnesid pidasid ka maanõunik Hans Berger ja Freienfeldi vallavanem Armin Holzer, kes rõhutasid taoliste projektide suurt tähtsust piirkonna kultuurimälestiste kaitsmise ja põllumajanduse arengu seisukohalt.

2009 aasta suvesse planeeriti lossi kõrval asuvas mõisas avada külastajatele kõrts^[9]. Linnuse praegune omanik on vürst Eduard Auersperg-Trautson^[7].

Linnus on jaotatud kaheks üksteisega seotud rajatiseks: XIII sajandi algusest pärinevaks vanemaks viiekorruseliseks pea- ehk valdustorniks (Bergfried) koos pealinnusega (Hochburg) idas ja hilisematel sajanditel juurde ehitatud paleeks koos eeslinnusega (linnuse majandushoonetega) läänes. Palee juurde kuulub ka kabel. Linnuse külje all, sellest idas asub ka mõis. Linnust on jaotatud ka "ülemiseks linnuseks" (Oberburg) valdustorni (Burgfried) ja paleega ja "alumiseks linnuseks" (Unterburg) mõisa majandushoonetega. Sprechensteini linnuse üheks tunnusjooneks on Lõuna-Tiroolis harvaesinev 24 m kõrgune ja 2,5 m paksuste seintega ümmargune valdustorn, mis paikneb linnusekompleksi idanurga põhjaküljel, kontrollides seeläbi ainukest mõeldavat juurdepääsu linnusele ida poolt^[12]. Valdustornil on u 2/3 kõrgusel näha ümber tornikehandi postiauke ja selle kohal pealinnuse õue poole ka ukseava, mis näitab et ümber torni paiknes kunagi puidust kaitse-vahirõdu või mašikulii^[13] Tegemist on algselt olnud tornlinnusega, mis on hiljem välja ehitatud künkalae looduslikku kuju järgivaks põhiplaanilt hulknurkseks pool-mantelringmüürlinnuseks, mille seintele toetuvad loode- ja lääneküljel elu- ja abihooned^[14] ning edelas-lõunas moodustab omaette kaitselõigu linnusekirik (kabel), mille poolümara kooriruumi seina keskelt jookseb õhem kagupoolne kaitsemüür valdustorniga pealinnuseni^[15]. Peaväravatorn asetses kompleksi põhjatipus, kitsas tee selleni algas majandusmõisa juurest ja ligines samuti põhja poolt linnuseni olles praktiliselt kogu ulatuses valdustorni "tule all". Värava gooti stiilis 5,5 m kõrgune sissepääsuava on raamistatud marmorist kiviplokkidega. Linnuse seinal on ka Trautsonite vapikilp^[16]. Teine linnusevärav asetseb eeslinnuse palee edelanurgas vastu kabelit-kirikut.

Linnuse paleekompleksis leidub "vürstliku kõrguse" läbisõidu puhuks ka nn Vürstituba, mis on sisustatud renessansiajastu mööbliga. Pühale Erasmusele (III-IV sajandil elanud Antiookia piiskop ja märter) pühitsetud kabel on kujundatud varagooti stiilis. Majandusmõisas on kõrts ja juustukoda, ka kolm puhketuba ja eraldi apartement ööbimisteks^[9].

Linnus on küllaltki hästi säilinud, asustatud ning talle on ka majandusfunktsioon leitud. Linnus ei ole külalistele avatud ja on seega vaadeldav vaid väljastpoolt. Tänapäeval pääseb linnuse juurde läbi Sterzingi linnast itta jääva Wieseni (Prati) küla, kus tee viib üle Pfitscheri oja (Rio de Vizze) ja sealt mäekülge mööda 2 km lõunasse kuni mõisa (Bauernhof e talu) hoovini^[17], mida on nimetatud ka alumiseks linnuseks^[11]. Linnusemäe all on sõiduautodele tasuta parkimisplats, kust tuleb 1,5–2 km linnuseni jalutada^[6].

Linnus kuulub Lõuna-Tirooli kultuurimälestiste hulka numbri 14853 all.

Sterzingi soo oli vanade juttude järgi sünge koht, kus nõiad oma halbu kavatsusi ellu viisid^[5].

Legend räägib, et Sprechensteini lossis käib ikka ja jälle kummitamas elust vara lahkunud rüütel, kes palavalt oma abikaasat armastas. Naaberlossis Reifensteinis elanud rüütel tappis ta armukadedusest. Rüütlilt elu võtnud nool ripub tal endiselt südames^[18].

• Thomas Bitterli-Waldvogel: "Südtiroler Burgenkarte, Südtiroler Burgeninstitut", 1995
• Helmut Dumler: "Wanderungen zu Burgen und Schlössern in Südtirol", München 1991
• Oswald Graf Trapp: "Das Wipptal. Tiroler Burgenbuch III", Bozen

• Koduleht