Seepia (värvaine)
See artikkel räägib värvainest. värvuse kohta vaata artiklit Seepiapruun. 
Seepia on tumepruun õrnalt violetja varjundiga värvaine, mida saadakse seepia (Sepia officinalis) tindipõiest[1].
Seepiatoonile vastava värvuse nimetusena on kasutusel sõnad seepiakarva, seepiavärvi, seepiapruun (tootenimedes, fotograafias jm). Seepia värvus varieerub tumedast punakaspruunist mustjaspruunini.[2] Pigment on keemiliselt stabiilne, kuid pole eriti valguskindel.[3] Värvainete indeksis on seepia tähised 75500 ja NBr9 (Natural Brown 9), CAS-number on 8030-69-1[2].
Seepia tinti kasutati kirjutusvahendina juba Vana-Roomas. Kunstnike hulgas saavutas ta laiema leviku alates renessansist ja jäi aktiivsesse kasutusse 19. sajandi lõpuni. Alates 18. sajandi lõpust – vesivärvipigmendina segatuna kummiaraabikuga tutvustas seda 1780. aastatel Jacob Seydelmann Dresdenis[4] – hakkas seepia joonistustes ja laveeringuis edukalt asendama bistrit. 20. sajandil tõrjusid uued sünteetiliselt toodetud vesivärvipigmendid loodusliku seepia kõrvale.[1] Tänapäeval kasutatakse seepiat akvarellimisel lasuurvärvina.
Fotode toneerimine seepiaga sai alguse umbes 1880. aastatel - must-valgele fotole lisati seepiat sisaldavat kemikaali, mis muutis foto toonid soojemaks ja andis piltidele parema väljanägemise, teisalt pidurdas ka foto vananemist, toimides omamaoodi säilitusainena. Värvaine muutis traditsioonilise metallilise hõbeda fotol stabiilsemaks sulfiidseks ühendiks, mis talus ka paremini värvikihi lisamist fotode koloreerimisel.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 https://www.britannica.com/art/sepia-drawing-medium
- ↑ 2,0 2,1 NBr9. - The Color of Art Pigment Database: Pigment Brown, PBr
- ↑ Joonistamise ja maalimise õpik. Tallinn, Eesti NSV Kunst, 1963
- ↑ http://cameo.mfa.org/wiki/Sepia
- ↑ C. Jarvis. What the Hell is SEPIA? – Photography Knowledge 101