Saigō Takamori

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Saigō Takamori
Lisa pildiallkiri.
Sünninimi	Saigō Kokichi
Sünniaeg	23. jaanuar 1828 Kagoshima
Surmaaeg	24. september 1877 (49-aastaselt) Kagoshima

Saigō Takamori (Takanaga) (jaapani keeles 西鄕 隆盛 (隆永; 23. jaanuar 1828 – 24. september 1877) oli Jaapani samurai, kes mängis tähtsat rolli Meiji restauratsioonis ja šogunivõimu languses. Ta läks ajalukku 1877. aasta Satsuma mässuga, mille käigus ta ka suri. Teda nimetatakse viimaseks samuraiks.^[1]

Saigō oli vanim seitsmest lapsest. Tema perekond ei olnud eriti rikas, aga see-eest olid nad uhked oma samuraijuurte üle. Tema sünninimi oli Saigō Kokichi, ning ta võttis alles täisikka jõudes nimeks Kokichi asemel Takamori. Üheks tema märkimisväärseks tunnuseks oli ebatavaline suurus. Lisaks sellele kasvas temast välja osav sõdalane ning väga lojaalne ja usklik mees.^[2]

Saigō üks suurimaid Tokugawa šogunaadi vastaseid. Ta mängist tähtsat rolli jaapani poliitikas 1860. aastatel. 1866. aastal oli ta üks meestest, kes lõi salajase sõjalise liidu Satsuma ja Chōshū domeenide vahel. Seda liitu hakati kutsuma Satchō liiduks.^[3] Isegi pärast seda, kui noor šogun Tokugawa Yoshinobu oli 1877. aastal sunnitud tagasi astuma, andes poliitilise võimu keisri ja tema õukonna kätte andma, ei olnud Saigō rahul. Talle ei meeldinud, et Tokugawade perekond ei kaotanud siiski täielikku võimu, soovides, et nad kaotaksid kõik oma valdused.

3. jaanuaril 1868, olles pahane, et pärast šoguni tagasiastumist ei olnud poliitiliselt väga palju veel muutunud, võttis Saigō koos teiste Satchō liidu toetajatega üle Kyoto keisripalee ning 15-aastane keiser Meiji deklareeris ennast Jaapani valitsejaks. Kuna Tokugawa Yoshinobu ei olnud juhtuvaga rahul, kutsus ta kokku oma väed ja marssis Kyoto poole, väites, et keisrit manipuleeritakse. Sellega algas Boshini sõja, mis lõppes endise šoguni jaoks hävitavalt. Saigō oli keisriarmee juhataja, tema käe all võitsid Meiji toetajad mitmeid lahinguid, neist tuntum Toba-Fushimi lahing. 1868. aasta mais piiras Saigō oma vägedega Edo linna, mis oli Yoshinobu võimu baas. Piiramine lõppes rahulikult kuna Yoshinobu andis kiirelt alla. Pärast seda toimus veel paar väiksemat lahingut ja Saigō mängis tähtsat rolli viimaste keisritoetajate loodud Ezo Vabariigi languses.

Pärast võidukat sõda ning Meiji perioodi algust, läks Saigō 1869. aastal Satsumasse erru. Tal ei olnud erilist huvi olla osa uuesti valitsusest. Hiljem, 1871. aastal, liitus ta siiski keisriõukonnaga. 1872. aastal anti talle kindrali auaste.

Meiji perioodi algusega algas Jaapanis kiire läänestumine. Võeti üle euroopalikke väärtusi ja tehnoloogiat, muuhulgas ka läänelik parlamendisüsteem.^[4] Kõige sellega kaasnes ka Jaapani sõjaväe ümberehitus ning esile kerkis universaalne ajateenistuse idee. Saigōle ei meeldinud uued läänest toodud kombed, väärtused ja reformid. Ta kandis jätkuvalt traditsioonilisi rõivaid ning järgis vanu kombeid. Veel suuremaks probleemiks tema jaoks sai 1871. aastal han '​i või bakufu-han '​i süsteemi kaotamist. Han tähendab jaapani keeles lääni. Süsteemi kohaselt kuulusid feodaalsed läänid Jaapani daimjodele, kes valitsesid neid kuidas ise tahtsid. Uue süsteemi järgi said kõik läänid riigi valduseks.^[5] Kõik see tekitas samuraide kui klassi jaoks muret: sellega kadusid mitmed nende privileegidest, näiteks endiste isandate makstud stipendiumid. Samuraide privileegide kahanemisega kaasnesid rahutused. Paljudele ei meeldinud lihtrahvaga peaaegu samale tasemele langemine. 1876. aastast ei tohtinud nad enam isegi avalikult mõõku kanda.

1873. aastal läks Saigō taas erru. Kindralina oli ta proovinud taaselustada samuraikultuuri, ent üpriski edutult. Ta naasis Satsumasse ja seadis Kagoshimas üles oma kooli, mis kandis edasi vanu väärtusi. Kool osutus väga populaarseks ning valitsus hakkas kartma, et Saigō planeerib korraldada riigivastast mässu. Mässuks ka läks pärast seda, kui Saigō õpilastelt prooviti relvad konfiskeerida 1877. aastal. Satsuma mäss algas 29. jaanuar 1877 ja lõppes sama aasta septembris.

Saigō algne plaan oli marssida Tōkyō (varem tuntud kui Edo) linna peale, ent tema väed löödi Kumamoto ja siis Tabaruzaka lahingute juures tagasi. Saigō algsest (ligikaudu 40 000 mehest) oli nüüdseks alles vaid käputäis ja nad pidid põgenema keisriarmee eest. Mäss lõppes Shiroyama lahinguga, mille käigus suri nii Saigō kui tema toetajad.^[2]

Peatselt pärast surma sai Saigō austatud ja legendaarseks figuuriks. Tekkisid ka teooriad, et ta ei saanud tegelikult surma, vaid põgenes Venemaale. Tõenäoliselt on Saigō ja tema mäss olnud inspiratsiooniks 2003. aasta filmile "Viimane samurai".