Sabile ordulinnus

Sabile ordulinnus (saksa keeles Zabeln an der Abau, ladina keeles Zabele, Sabele) oli Liivi ordu kivist kastell-linnus Lätis Kuramaal Talsi piirkonnas (Talsu novads) Sabile linnas Abava jõe põhjakaldal.^[1]

Linnus asetses otse jõekaldal arvatavasti praeguste Avoti ja Strauti tänava kohal.^[2]

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Tukumsi ülemhauptmannschafti (Oberhauptmannschaft Tuckum) Talsi (Hauptmannschaft Talsen) hauptmannschaftkonnas^[3] (maakonnas).

• 1539 – Sabel^[4]
• 1555 – Zabell^[5]
• 1578 – Sabel^[6]
• Sabelen
• Szabeln^[7]
• 1859 – Sabbile (vana eesti-baltisaksa kirjaviis)^[8]
• 1868 – Zaabelni (vana eesti-baltisaksa kirjaviis)^[8]

Sabilest läks läbi Kuldiga – Renda – Kandava – Tukumsi maantee, mis oli osa Riia Preisimaa maanteest. Sabile kohal oli Abava jõel kärestik ja koolmekoht ja sellest u 500 m kirdes 80 m kõrgune liivlaste või kuralaste linnus ja linnamägi. Viimase kõrval lõuna pool asub vana ja kuulus, ning ühtlasi Euroopa põhjapoolseim viinamägi, mis andis head toodangut juba orduajal ja mis kustutas janu tervel Kuramaal. Ürgoru kaldad on väga kõrged ja järsunõlvalised, ulatudes 55 meetrini üle jõepinna. Ilmselt kaitsevad need hästi põhjapoolsete jahedate tuulte eest, ka pinnas on viinamarjataimele ilmselt sobilik ning lisaks ulatub Sabileni Kesk-Euroopast talviti eriline soe ja niiske õhumass, kus temperatuur ei lange alla 0 kraadi.^[7]

Kandava foogtilinnuseni idas on jõeäärt mööda 15 km, lääne poole Renda jõeületuskohani 21 ja põhja pool asuva Talsi ordulinnuseni otsejoones 23 km.

Liivlaste linnusekünkast põhja pool asub 74 m kõrgune Karātavu kalns (Upurkalns, Võllamägi), kus orduajal olevat talupoegade üle kohut mõistetud ja ka karistusi täide viidud.

Peale vana Riia–Preisimaa maantee läbis Sabilet ka teine tähtis ja esimesega osaliselt paralleelne ühendustee^[9] – Ventspilsi (Vindavi) – Lapmežciemsi veetee, mis kulges ida-lääne suunaliselt läbi terve Kuramaa. Laevatatav oli ta küll ainult umbes poolest saadik, kuid paatidega läbitav pea täielikult, ning samuti kindlasti oluline taliteena. Selle veetee moodustasid Venta, Abava (saksa Abau)^[10] ja Slocene jõgi, millest kaks viimast voolasid katkematus ürgorus. Seesama ürgorg jätkus ka 2–3 km laiuses veelahkmealas Abava ja Slocene jõe vahel, kus asus raba, mida läbis samuti veesoon. Selle veetee äärde jäi 5 ordulinnust ja 1 piiskopilinnus – Piltene Kuramaa piiskopkonna keskuse näol. Veeteest 17 km Venta jõge pidi ülesvoolu jäi teine Kuramaa keskus – sealsete ordualade pealinnus Kuldiga. Tukumsi ordulinnus koos abilinnuse Šlokenbekaga olid selle ühendustee idapoolseimad kindlustatud punktid.

Kogu linnakeseala on hästi allikaterohke ja ühe sellise väike org moodustas ka linnuse kagupoolse vallikraavi.

Algselt oli tegemist iseseisva foogtilinnusega, kuid hiljem allutati see Kandava foogtile ja jäi kuni orduaja lõpuni viimase abi- ja majanduslinnuseks.

X–XIII sajandini asus Sabiles, ürgoru kohal asuval kõrgel künkal, hilisemast ordulinnusest 500 m kirdes liivlaste või kuralaste puidust muinaslinnus. Linnuse külje all sellest idas asub platoo, mis on väikese sälkoruga ülejäänud küngastikust eraldatud. Sellel platool asus XI–XIII sajandini puitpalissaadiga kindlustatud asula.

1253. aasta 4. aprillil on esmamainitud Sabile nime, kui toimus maadejagamine kuralastele kuuluvate maakondade ja liivlastele kuuluva Vanema maakonna e Fredecuronia üle Liivi ordu ja kuralaste vahel. Sabile piirkond läks ordule.^[11]

Aastaid 1253–1260 peavad läti ajaloolased linnuse rajamise ajaks. Arvatakse, et seda ehitati samaaegselt Kandava foogtilinnusega. Lepingu järgi jäid vanad puidust linnused kohalikele ja neid kasutati paralleelselt hädaohu korral loomakarja ja muu vara kaitsmiseks. Kuramaal ehitati ordu- või piiskopilinnused tavaliselt uude kohta kohalike puitlinnuste lähedale.^[12]

1282. aastaks pidi linnus olema valminud, kuna siis on mainitud esimest korda Sabile foogti – Johannest. On ka võimalik, et ta asus muinaslinnuses, kuigi sakslased selle XIII sajandi lõpuks hävitasid. Huvitav interjööridetail on dateeritud praeguses Sabile luteri kirikus samasse aastasse – 1282. aastast pärineb osa kantslist, mis on sellega vanim säilinud kirikusisustuse osa Lätis.

1301 on teist korda foogti mainitud. Seetõttu on ajalookirjanduses oletatud ehitusaastaks ka 1300.

1314–1328 oli Kuldiga komtuuriks hilisem ordumeister Eberhard von Monheim, kes mõne baltisaksa allika järgi olla Sabilet ehitanud. Ilmselt siiski ümber ehitanud.^[13]

1326 ehitati linnust ümber. Hiljem muudeti Sabile Kandava foogti majanduslinnuseks. XIV sajandil sai Sabiles alguse ka viinamarjakasvatus.^[7]

1422 on kirjalikult esmamainitud linnuse külje all paiknevat asulat.^[14] Neid nimetati juba siis lätipäraselt linnakesteks – "pilsāts" (pylsaten)^[15]. Läti ajaloolaste arvates nimetatud nii kaht muinaslinnust või -asulat Talsi piirkonnas.

1450. aastal on valatud linnuse kabeli tornikell, mis tõsteti praeguse Sabile kiriku kellatorni 1876. aastal ja mis on vanim säilinud kirikukell Lätis.

1462 anti linnuseväravate ees üks aed-maatükk lääniks.^[16]

1555 on mitmeid Kuramaa kastell-linnuseid, sealhulgas ka Sabilet iseloomustatud, kui sõjaliselt vananenute ja nõrkadena, kus garnisonid pikka aega elada ei saa ja mida saab kasutada peaasjalikult ainult vilja- ja varustusehoidlatena. (Durben, Hasenpoth, Alschwangen, Schrunden, Goldingen, Zabell – dise häuser alle, ohne Goldingen, sind nicht feste, werden nicht bewonet, sind kornhäuser.)^[5]

1561 hilissügisel, kui Liivi sõda oli juba mõned aastad käinud, nimetas Poola kuninga Zygmunt II August endise ordumeistri Gotthard Kettleri Zemgale ja Kuramaa hertsogiks ja talle anti üle enamus Kuramaa linnuseid sealhulgas ka Sabile.^[17]

1563. aastaks oli linnusemüürid niivõrd halvas seisus, et sinna lähedale oli ohtlik teisi ehitisi püstitada.^[7]

1567 ehitati linnuse lähedale kirik, ilmselt täites sellega värske hertsogi Gotthard Kettleri korraldust ehitada Kuramaaale hulganisti uusi kirikuid. 1600 see kirik juba varises.

1600–1604 perioodist on Sabile kirikuarhiivis säilinud palve Kuramaa hertsogile Friedrichile, et saada luba lammutada linnusevaremed ja kasutada müürikive kiriku remondiks ja ümber kiriku kinnistu kiviaia rajamiseks. Luba ilmselt saadi, sest tööd kiriku juures teostati, kuid täpsemaid aastaid linnuse lammutamise kohta ei ole teada. XVII sajandi keskel ehitati uus kivist romaani stiilis kirik. 1682 lisati torn püramiidikujulise katusega. 1876 ehitati kirik täielikult ümber. Kuulu järgi on kiriku all tänaseni säilinud kaks maa-alust käiku.^[7]

XVIII sajandil sai Sabile linnake Poola ja Rootsi vägede rüüsteretkedes kõvasti kannatada.

1793 juulis kirjutatakse ühes saksa kirjandusajakirjas Pedwahleni mõisa vastas asuvatest Sabile lossivaremetest.^[13]

1794 sai Johann Christoph Brotze veel üles joonistada madalaid linnusemüüre. Selle järgi saabki ütelda, et linnus oli peaaegu ruudukujuline kastell.

1804. aastal H. F. Wäberi koostatud linnuste nimekirjas Sabilet enam isegi ei mainita.

1808 oli Sabiles suur tulekahju, kus asula täielikult maha põles.

1890 ehitati kas endise linnuse kohale või kõrvale juudi sünagoog. 73% elanikest olid juudid.

1925. aastal ehitati linnusevundamentide peale linnakese algkool, mis nõukogude võimu ajal laiendati keskkooliks.

Tegemist oli nelinurkse ristkülikukujulise nn Kuramaa maantee-laagerkastelliga^[18], mis asetses Sabile kohal kagust loodesse voolava Abava (saksa Abau) jõe paremal 5 m kõrgusel kaldal. Jõe kulgemise suuna tõttu oli ka linnuse nurgad orienteeritud põhiilmakaarte suundades. Kaguküljes kaitses linnust seal voolava allika sälkorg, loodes ja kirdes pidi olema kaitseks läbi tõmmatud vallikraav. Abava poolsel küljel oli kaitsemüüri pikkus 147 m. ja allikapoolsel (kagus) küljel 110 m.^[7] Linnuses sees oli ilmselt enamjaolt puithoonestus. Linnust kasutati keskajal põhiliselt ait-laoplatsina, kuhu tihedalt asustatud ümbruskonnast sai ladustada maksuvilja.^[19]

Linnus on maapinnalt niivõrd kadunud, et raske on kindlaks teha isegi tema täpset paiknemist. Linnuseala jääb ilmselt turuplatsi, bussijaama ja koolihoone vahele. Suur osa linnuseterritooriumist paikneb ilmselt vana juudi sünagoogi, kus nüüd korraldatakse kunstinäitusi, ees väljakul. Selle väljaku äär jõeni oli veel vähemalt II maailmasõja lõpuni hoonestatud. Sabile muinaslinnusel ja linnamäel on küll korraldatud arheoloogilisi väljakaevamisi^[15], kuid endise ordulinnuse alal mitte.