Saatuse jõud

"Saatuse jõud" (originaalpealkiri La Forza del destino) on Giuseppe Verdi ooper (melodramma) neljas vaatuses Francesco Maria Piave libretole Ángel de Saavedra y Ramirez de Baquedano, Rivase hertsogi näidendi "Don Alvaro, o La fuerza del signo" („Don Alvaro, ehk märgi tugevus”, 1835) ja Friedrich von Schilleri näidendi "Wallensteins Lager" („Wallensteini laager”, 1799) järgi. Esmaettekanne toimus 29. oktoobril 1862 (kasutusel ka uue kalendri kuupäev 10. november 1862) Peterburi Suures Teatris (Большой Каменный театр).

Ooperist tehti ümbertöötatud variant Antonio Ghislanzoni muudetud tekstiga ja kärbitud muusikanumbritega. Selle esmaettekanne toimus 27. veebruaril 1869 Milano La Scalas.

1860. aasta lõpus külastas populaarne tenor Enrico Tamberlik Giuseppe Verdit tema mõisas Busseto lähedal. Ta vahendas heliloojale Peterburi Imperaatorlike Teatrite Direktsiooni pakkumise komponeerida Peterburi ooperiteatrile uus ooper. Verdi võis esitada mistahes soove ja tingimusi. Tamberlik kinnitas, et venelased rahaga kitsid ei ole. Verdi soostus ja pakkus venelastele Saavedra draamat. Teatri juhtkond oli otsekohe nõus. Seepeale tellis Verdi Piavelt libreto. See oli nende kaheksas koostöö, aga jäi viimaseks.

Piave sai libreto kiiresti valmis ning Verdi alustas komponeerimist 1861. aasta varakevadel. Partituur oli novembriks valmis. Verdi käis Peterburis proove juhendamas, kuid Leonora osatäitjaks valitud Caroline Barbot jäi haigeks. Verdi ei tahtnud tema asendamisega riskida ning esietendus lükati aasta võrra edasi. Kaksteist kuud hiljem oli Verdi jälle Peterburis kohal ning ooper viimistleti esitamisküpseks. Esietendus sai mõõduka aplausi. Verdi vastu tegutsesid kohalikud Wagneri ühingu liikmed ning Mili Balakirevi rahvuslikult meelestatud poolehoidjad. Ooperit peeti liiga süngeks ja pikkuselt kurnavaks. Esietendusel viibis ka imperaator Aleksandr II, kes kutsus Verdi enda juurde ja tänas maestrot tehtud töö eest.

Pärast esietendust Venemaal esitati originaalvarianti 1863 Roomas pealkirja „Don Alvaro” all. Madridi lavastust (1864) vaatas libretoks ainet andnud näidendi autor Rivase hertsog. Ooperit esitati ka New Yorgis ja Viinis (1865), Buenos Aireses (1866) ning Londonis (1867). Kõikjal tehti meelevaldseid lühendusi. Seepeale võttiski Verdi ette ooperi ümbertöötamise. Selle variandi esitamine Milanos oli triumf. Milano ettekanne tegi ooperist 19. sajandi II poole ühe enam ettekantud teose.

Väidetavalt on see üks Verdi parema avamänguga (1869 variandist) ooper. Avamäng on jätkuvalt populaarne kontsertnumber. Tänapäeval lavastatakse teost regulaarselt, kuid mitte sedavõrd, et saaks konstateerida teose kuulumist juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaari. Kuna ooper on originaalis ligi 3,5 tundi pikk (35 muusikanumbrit) ning koos vaheaegadega pidi publik teatrimajas viibima üle viie tunni, siis tänapäeval esitatakse teost reeglina tublisti lühendatult ning muusikanumbrite poolest suhteliselt meelevaldse valikuga kahest põhivariandist.

Eestis pole seda Verdi ooperit esitatud.

• Don Alvaro (tenor)
• donna Leonora (sopran)
• don Carlo di Vargas (bariton)
• padre Guardiano (bass)
• Fra Melitone (bariton)
• Preziosilla (metsosopran)
• Curra (metsosopran)
• markii de Calatrava (bass)
• maestro Trabuco (tenor)
• külavanem (bass)

Tegevus toimub Hispaanias ja Itaalias 1750. aasta paiku.

Markii de Calatrava maja Sevillas. Peruust pärit noor aadlik don Alvaro on asunud elama Sevillasse. Ta on seal kohtunud markii de Calatrava tütre donna Leonoraga. Noored on armunud ja kavatsevad abielluda. Calatrava on veendunud, et inka päritolu don Alvaro on ta tütre võrgutanud. Don Alvaro on palunud markiilt tütre kätt, kuid nõusolekut pole ta saanud. Leonora on valmis loobuma perekonnast ja lahkuma Hispaaniast ning põgenema koos Alvaroga. Neid abistab Alvaro usaldusisik Curra. Leonorale jääb vähe aega, et end lahkumiseks vaimselt ette valmistada. Ta palub Alvarolt põgenemine üheks päevaks edasi lükata, et isaga hüvasti jätta. Alvaro on pettunud ja teeb Leonorale etteheiteid. Leonora soostub lõpuks kohe põgenema, kuid Calatrava koos teenijatega takistab nende lahkumist. Markii haarab püstoli ja ähvardab don Alvarot surmata. Alvaro kaitseb end haarates püstoli ning visates selle maha. Kuid see vallandub spontaanselt ja kuul tabab Calatravat. Surres neab isa tütart. Kohkunud armastajad jooksevad toast välja.

Hornachuelose küla kõrts. Markii de Calatrava surmast on möödunud aasta. Põgenedes markii majast läksid Leonora ja Alvaro lahku ning pole rohkem kohtunud. Muulaajajad lahutavad kõrtsis meelt. Seal on ka Leonora vend don Carlo de Vargas, kes soovib kätte maksta perekonna au rüvetamise ja isa surma eest. Carlo on end maskeerinud Salamanca tudengiks ja laseb end kutsuda Peredaks. Kõrtsikülaliste seas on kaunis mustlannast ennustaja Preziosilla. Ta kutsub kõrtsikülalisi liituma sõjaväega ja minema võitlema Itaalia vabaduse eest. Kõrtsi saabub muulaajaja ja rändkaupmees Trabucco. Temaga koos on meesteriietes Leonora. Leonora on teel frantsiskaanide kloostrisse, kust soovib leida varjupaika. Carlo püüab tulutult välja selgitada Trabuccolt kes on tema kaaslane. Muulaajaja soovib teada, kes Carlo on ise. Carlo vastab, et on üliõpilane, kes aitab sõbral selle õe ja tema võrgutaja jälile saada. Seda kuuldes mõistab Leonora, et don Alvaro on endiselt elus. Vennalt armu pole oodata ning ta hiilib kõrtsist minema.

Meheriietes Leonora saabub öösel kloostrisse. Kirikuteener Fra Melitone ei taha teda kloostrisse lasta, kuid padre Guardiano on valmis Leonora mure ära kuulama. Leonora räägib Guardianole oma loo ja palub kloostris varjupaika. Padre Guardiano nõustub viima Leonora mägedes asuvasse salajasse koopasse, kuhu tema ise hakkab viima Leonorale toitu. Koopas on ka kell, mida võib helistada ainult suure surmaohu korral.

Don Alvaro usub, et Leonora pole elus. Ta on liitunud Hispaania armeega don Federico Herrerose nime all. Alvaro on saanud kapteni auastme ja paistnud lahingutes silma vaprusega. Kaarte mängivate sõdurite hulgas tekkib kähmlus. Nende seas on ka don Carlo, kes on hiljuti rügemendiga liitunud varjunime don Felice Bornos all. Alvaro sekkub kähmlusse ja päästab don Felice. Surmavaenlased ei tunne teineteist nägupidi ja vannuvad igavest sõprust. Mõlemad osalevad Velletri lahingus.

Alvaro saab lahingus raskelt haavata ja ta viiakse operatsioonile. Alvaro annab enne Carlole karbi isiklike dokumentidega. Carlo lubab Alvaro palvel need dokumendid ilma läbi lugemata hävitada kui Alvaro peaks surema. Kuid ta ei täida oma lubadust ja avab karbi. Sealt leiab Carlo õe kirjad, medaljoni ja pildi. See kinnitab tema kahtlusi, et uus sõber on isa tapja. Carlo soovib, et Alvaro operatsioon oleks edukas ja ta jääks ellu. Siis ta saaks perekonna vaenlase oma kätega tappa ja isa eest kätte maksta. Kirurg teatabki, et Alvaro on päästetud.

Hispaania sõdurid on kogunenud Velletri laagrisse. Mustlastüdruk Preziosilla ennustab sõduritele nende saatust, Trabuco üritab oma kaupa müüa, kerjused kerjavad, Preziosilla kaaslased tüdrukud võrgutavad noorsõdureid. Preciosilla innustab sõdureid ülistama sõda ja viima see võiduka lõpuni.

Alvaro on vigastusest taastunud ja Carlo tuleb tema telki, et Alvaro duellile kutsuda. Saades teada, kes Carlo tegelikult on, palub Alvaro unustada vihavaenu ja jätkata sõpradena. Kuid Carlo on järeleandmatu. Ta tahab tappa Alvaro ning siis leida ja tappa ka Leonora. Carlo on erinevalt Alvarost veendunud, et õde on elus. Duell algab, kuid saabub patrull ja mõlemad jooksevad selle eest varju. Alvaro põgeneb sõjaväelaagrist ning saab varjupaiga kloostris.

Möödunud on viis aastat. Don Alvarost on saanud isa Raphael. Ta on saanud tagasi hingelise tasakaalu. Kloostri sisehoovis paluvad arvukad kerjused leiba. Isa Raphael on nende vastu lahke ja halastav. Fra Melitonele saadab kerjused minema ja väidab padre Guardianole, et Rafaele ei pruugi olla see, kellena ta end on esitlenud. Kloostrisse saabub tundmatu mees ja soovib kohtuda isa Raphaeliga. Vaenlased tunnevad üksteist ära. Don Carlo nõuab uut duelli. Isa Raphael keeldub. Don Carlo ei jäta ja Alvarot rängalt solvates õhutab teda duellile. Don Alvaro haarab mõõga ja tormab kloostrist välja metsalagendikule, et võidelda don Carloga.

Leonora on vahepealsed aastad elanud erakuna mägi­koopas. Tema tähelepanu köidab lähedal võitlevate meeste mõõkade võitlusheli. Don Alvaro on don Carlot surmavalt haavanud. Ta soovib, et heitlust jälginud erak paluks surija eest tema patud andeks. Leonora on võitlejad ära tundnud. Ta ei taha don Alvaro soovi täita. Surev don Carlo di Vargas palub õde teda emmata, haarab aga pistoda ning kokku võttes oma viimase jõu torkab selle õe südamesse. Surres loodab Leonora, et ta kohtub don Alvaroga paremas maailmas. Alvaro jookseb meeleheitel mägedesse. Mungad Guardiano ja Melitone juhtimisel jõuavad võitlusväljale. Välgu sähvatuse valguses näevad nad surnud Carlot ja erakut, kes nende veelgi suuremaks õuduseks osutub naiseks. Isa Rafaele on puudu. Siis ilmub ta kaljunukile ning hüppab hirmunud kloostrivendade silme ees kuristikku.

• Leonora aariad „Me pellegrina ed orfana” ja „Madre, pietosa Vergine”
• markii Calatrava, Leonora ja don Alvaro tertsett „Vil seduttor! Infame figlia!”
• Preziosilla aariad kooriga „Al suon del tamburo” ja „Rataplan, rataplan”
• don Carlo aariad „Son Pereda, son ricco d’onore”, „Morir! Tremenda cosa!” ja aaria kooriga „All’armi! all’armi”
• padre Guardiano ja Leonora duett „Infelice delusa rejetta”
• don Alvaro aaria „Oh, tu che in seno agli angeli”
• don Alvaro ja don Carlo duett „Solenne in quest’ora”

• Caroline Barbot (donna Leonora)
• Francesco Granziani (don Carlo)
• Enrico Tamberlik (don Alvaro)
• Constanze Nantier-Didiée (Preziosilla)
• Achille de Bassini (Fra Melitone)
• Gian-Francesco Angelini (padre Guardiano)
• Ferdinando Meo (markii de Calatrava)

Dirigeeris Eduardo Baveri.

• Teresa Stolz (donna Leonora)
• Luigi Colonnese (don Carlo)
• Mario Tiberini (don Alvaro)
• Giuseppe Vecchi (markii de Calatrava)
• Ida Benzi (Preziosilla)

Dirigeeris Eugenio Terziani.

• Kobbé's Complete Opera Book. London, New York, 1997.
• Made, Tiit. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012.