Sotsiaalpedagoogika

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sotsiaalpedagoogika on valdkond, mis hõlmab kolme tegevusala koostööd: haridus, sotsiaaltöö ja kogukonna arendamine.

Sotsiaalpedagoogika ühendab hariduse ja sotsiaalse dünaamika ning on seotud sotsiaalsete küsimuste haridusliku mõõtmega ja vastupidi.^[1]

Sotsiaalpedagoogika mõiste tekkis 19. sajandil Euroopas. Sotsiaalpedagoogika termini autor on Saksa haridusteadlane Karl Mager (1810–1858). Teiseks sotsiaalpedagoogika kontseptsiooni loojaks peetakse varasemat Saksa haridusfilosoofi Friedrich Diesterswegi (1790–1866). Mõlemad uskusid, et haridusel peaks olema sotsiaalne missioon, mis peaks ulatuma kaugemale üksikisiku teadmiste omandamisest ning keskenduma kultuuri omandamisele ühiskonna poolt ja tegevustele, millest on kogukonnale kasu. ^[1]

Sotsiaalpedagoogika eraldi valdkonnana tekkis 20. sajandil. Teemakohases kirjanduses peetakse sotsiaalpedagoogika rajajaks Saksa filosoofi Paul Natorpi (1854–1924). Natorp on kirjutanud ka raamatu "Sozialpädagogik: Theorie der Willensbildung auf der Grundlage der Gemeinschaft" (Social Pedagogy: The theory of educating the human will into a community asset). Paul Natorp väitis, et kogu pedagoogika peaks olema sotsiaalne ja pedagoogid peaksid alati arvestama sotsiaalsete ja hariduslike protsesside seoseid.^[1]

21. sajandil on sotsiaalpedagoogika keskmes jätkuvalt humaniseerimine, demokratiseerimine ja sotsiaalne õiglus ning rõhuasetus on endiselt tõrjutud ning marginaliseerunud sihtrühmal. Tänases ühiskonnas hõlmab sotsiaalpedagoogika kõiki vanusegruppe ning on elukestva perspektiiviga.^[1]

Sotsiaalpedagoogika lähtub oma kontekstis teemantmudelist, mis haakub eluilmakeskse lähenemisega sotsiaaltöös. ^[2] Sotsiaalpedagoogika teemantmudeli peamiseks ideeks on näidata, milliseid aspekte on vaja arendada, et toetada inimest tema potentsiaali saavutamisel. ^[3]

Sotsiaalpedagoogika põhieesmärgiks on pakkuda heaolu ja õnnelikkust pikaajalises ja kestvas perspektiivis. Õnnelikkus näitab hetke staatust^[viide?] ning heaolu näitab inimese pikaajalisemat seisundit, mis hõlmab nii füüsilist, vaimset, emotsionaalset kui ka sotsiaalset heaolu.

Teine teemantmudeli tahk on terviklik õppimine, mis omakorda suurendab heaolu ja õnnelikkuse taset. Terviklik õppimine hõlmab terve elu vältel kestvat protsessi, mille käigus inimene õpib, areneb ning omandab uusi oskusi elusituatsioonidest.^[3] Kõige eelneva alustalaks on sotsiaalpedagoogika teemantmudelis suhted. Suhted, mis on toetavad, usaldusväärsed ning näitavad siirast partnerlust, on suur tegur, mis toetab inimese õnnelikkust ja heaolu.

Neljas komponent teemantmudelis on inimese täievolilisus ehk võimalus teha ise enda elu puudutavaid otsuseid, vastutada nende eest ning saavutada selle kaudu kontroll oma eluteekonna üle. Selleks et kõiki eelnevaid teemantmudeli komponente ja eesmärke saavutada, peab sotsiaalpedagoogika pakkuma positiivseid elamusi kas positiivsete suhete, õnnelikkuse, otsuste ja vastutuse võtmise või õpiprotsesside kaudu.^[3]

Sotsiaalpedagoogi kutsestandardi kohaselt on sotsiaalpedagoog tugispetsialist, kes toetab ja korraldab sotsialiseerumist ning toetab isiku arengut läbi võrgustikutöö ja sotsiaalpedagoogika meetodite. Sotsiaalpedagoogide töö valdkond on lai ning nad võivad töötada näiteks haridusasutustes, rehabilitatsiooni ja/või nõustamiskeskustes, laste ja täiskasvanute turvakodudes, tervishoiuvaldkonnas, kinnipidamisasutustes jne.^[4]