Nauding

See artikkel räägib üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata Nauding (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Naudingut võib defineerida kui laia klassi vaimseid olekuid, mida inimesed ja teised loomad kogevad positiivselt, nauditavalt või kui olekud, mille poole püüelda. Naudingu alla kuuluvad ka spetsiifilisemad vaimsed olekud nagu näiteks õnn, meelelahutus, nautimine, ekstaas ja eufooria.

Psühholoogias kirjeldatakse naudingu printsiipi kui positiivse tagasiside mehhanismi, mis motiveerib organismi tulevikus uuesti looma olukordi, mida ta on leidnud nauditavana. Selle teooria kohaselt on kõik organismid sarnaselt motiveeritud vältima olukordi, mis on neile valu tekitanud või negatiivselt mõjunud minevikus.

Naudingute kogemine on subjektiivne ja erinevad isikud kogevad erineva tugevusega naudingut samas olukordades. Suur osa nauditavatest kogemustest on seotud esmaste vajaduste rahuldamisega, milleks on näiteks söömine, treenimine või seks. Teised nauditavad kogemused on seotud sotsiaalsete kogemustega ja sotsiaalsete vajadustega, milleks on näiteks kogemused saavutuste, tunnustuse ja teenistuse valdkonnas. Samas võivad ka naudingut pakkuda sellised tegevused nagu kunst, muusika ja kirjandus.

Lõõgastusuimastite (legaalsete või illegaalsete) tarbimine võib olla nauditav ja võivad otseselt tekitada eufooriat inimeses alla neelamisel. Meele loomulikku kalduvust saada rohkem seda tunnet võib põhjustada sõltuvuse.

Utilitaristina oli John Stuart Mill veendunud, et moraalselt õige on selline käitumine, mis kõige rohkem soodustab ühiskonna heaolu.Õnn (heaolu) seisneb naudingutes, kuid viimaste seas tuleb eristada kehalisi ja intellektuaalseid; viimased on seejuures väärtuslikumad. Mill väitis, et naudinguid ei saa võrrelda ainult kvantiteedi alusel, nagu seda tema arvates tegi Bentham: mõnedel naudingutel on lihtsalt kõrgem kvaliteet – nimelt intellektuaalsetel naudingutel.

Inimese elu eesmärgiks pidas Epikuros naudingut, kuid mitte niivõrd meelelist, kuivõrd vabanemist kehalistest kannatustest, hingerahutusest, surmahirmust ja sundusest. Hirmust, eriti surmahirmust vabanemisele aitab kaasa teadmine, et maailm koosneb vaid aatomitest ja tühjusest. Inimese hing ei ole midagi muud kui eriline vorm aatomeid, mis haihtuvad koos keha lagunemisega ja ei saa eksisteerida iseseisvalt väljaspool inimkeha. Seega ei ole võimalik ka surmajärgne elu ja kannatused. Epikuros kutsus taotlema rahulikkust, tasakaalukust, hingerahu, meelte "tuulevaikust" ja meelelisest palju kõrgemat – vaimset naudingut. Tema õpetuse järgi on ülim õnneseisund – ataraksia – häirimatus, mis saavutatakse elades sellist elu. Epikuros oli esimene, kes ütles – nii nagu ei ole kasu meditsiinist, mis ei ravi keha, ei ole kasu ka filosoofiast, mis ei ravi hinge. Ta leidis, et psühholoogia eesmärgiks ei ole mitte ainult kirjeldada inimest, vaid ka teda aidata. Epikuros elas kooskõlas oma õpetusega. Teda austas palju sõpru ja õpilasi. Nii Epikurose eluajal kui ka järgmistel sajanditel sai talle ja tema õpetusele osaks ohtralt laimu. Alles uusaja algul, P. Gassendi tööde kaudu, hakkas temast tekkima õige ettekujutus – Epikurose ja Demokritose natuurfilosoofia erinevuste kohata kirjutas Karl Marx 1841.aastal oma väitekirja.

Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida.

Utilitarism ja hedonism on filosoofiad, mis propageerivad maksimaalse naudingu suurendamist ja kannatuste vähendamist.

• emotsioonid
• sadomasohhism
• vajadus

• https://et.wikipedia.org/wiki/John_Stuart_Mill
• https://et.wikipedia.org/wiki/Epikuros
• http://en.wikipedia.org/wiki/Pleasure
• Kringelbach, M.L; K.C. Berridge (2010). Pleasures of the brain. Oxford University Press. ISBN 0-19-533102-8.
• https://et.wikipedia.org/wiki/Sadomasohhism