Mullaharimine

See artikkel räägib põllu ettevalmistamisest; maaharimiseks võidakse nimetatakse ka maaviljelust

Mullaharimine ehk maaharimine on tegevuste kogum, mille sisuks on põllupinna ettevalmistamine taimekasvatuseks.

Minimeeritud harimisvõtetega jääb koristusjärgsest põhust 15–30% mulla pinnale ehk 560–1100 kilogrammi põhku hektari kohta. Selliste agrotehniliste võtete kasutamisel võib hiljem vaja minna kultivaatorit või mõnda muud harimisriista.

Maaharimine jaotatakse sageli kaheks: minimeeritud harimiseks ja künnipõhiseks harimiseks. Nende kahe maaharimis viisi vahel kindel piir puudub, kuna masinad on väga erinevad ning töötavad eri sügavustel. Üldiselt on minimeeritud harimine maapinnalähedane, ei minna harimisega sügavale. Künnipõhise harimise puhul haritakse mulda sügavamalt, kogu künnikihi ulatuses. Künnipõhise harimisega käib üldiselt kaasas ka põhjalik külvipinna viimistlemine, et saavutada piisavalt tasane pind ja luua põllumajanduskultuuridele piisavalt hea kasvu keskkond. Mõlemad harimisviisid on väga laialdaselt kasutusel ning mõlemal on oma eelised ja puudused.

Intensiivne harimine jätab mulla pinnale maksimaalselt 15% koristusjärgset põhku ehk kuni 560 kg/ha. Sellist harimisviisi nimetatakse ka tavaviljeluseks. Intensiivse harimise juures kasutatakse mitmesuguseid tööagregaate nagu libisti, randaal või ader. Lisaks kasutatakse veel ka äket, põllurulle ja mullafreese külvi ettevalmistamisel. Võimalusi on mitu.

Plussid:

• Et seemne külvamine oleks lihtsam, siis mulla pealmine kiht õhustatakse
• Toitainete, orgaanilise aine ja saagikoristusjäätmete viimine mulda
• Umbrohu hävitamine
• Mulla kuivemaks muutmine enne külvi
• Sügisene künd aitab talvel mulda murendada (külmumine ja sulamine), mis tagab külviks tasasema pinnase

Miinused:

• Mulla kuivamine enne külvi
• Vee imendumine mulda langeb
• Keemiline neeldumine
• Vähendab mulla orgaanilist ainet
• Mikroobide, vihmausside, sipelgate jne arvukus langeb
• Mullaagregaatide lagundamine
• Mulla tihenemine
• Eutrofeerumine