Michael Halliday

See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Michael Halliday
Sündinud	13. aprill 1925 Leeds, Suurbritannia
Surnud	15. aprill 2018 Uus-Lõuna-Wales, Austraalia
Elukoht	Austraalia
Rahvus	inglane
Abikaasa	Ruqaiya Hasan
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	lingvistika, semiootika
Tuntumad tööd	Süsteemne funktsionaalne lingvistika (SFL)
Tuntumad õpilased	Loend Ruqaiya Hasan, C.M.I.M. Matthiessen, J.R. Martin, Norman Fairclough

Michael Alexander Kirkwood Halliday (13. aprill 1925 Leeds, Suurbritannia – 15. aprill 2018 Uus-Lõuna-Wales, Austraalia) oli inglise päritolu Austraalia lingvist. Tema kõige tähtsam teooria on "süsteemne funktsionaalne lingvistika" (systemic functional linguistics, SFL), mille alusel sündis arusaam, et keel on sotsiaalsete elukogemuste avaldamise nähtus.^[1]

Halliday on lisaks välja töötanud oma grammatikateooria ja andnud on panuse arengusemiootikasse. Tema muud uurimisalad olid sotsiolingvistika, sotsiosemiootika ja ökosemiootika.^[2] Tema raamatu "Keel sotsiaalse semiootikana" ("Language as social semiotic" 1978) pealkirjas kasutati esimest korda terminit "sotsiosemiootika" ^[3].

M. A. K. Halliday sündis 1925. aastal Leedsi linnas Inglismaal keelehuviliste peres. Ema Winifred oli õppinud prantsuse keelt ning isa Wilfred oli dialektoloog ja inglise keele õpetaja. Halliday valiti 1942. aastal pooleteiseks aastaks riiklikku programmi hiina keelt õppima. Pärast koolitust töötas ta 1945. aastani Hiina luureüksuses Indias, pärast seda hakkas ta Londonis hiina keelt õpetama.^[4] Ta omandas tänapäevase hiina keele ja kirjanduse bakalaureusekraadi Londoni ülikoolis ning hiljem õppis ta ka Pekingi ja Lingnani ülikoolis. Doktorikraadi sai ta hiina lingvistikas 1955. aastal Cambridge'i ülikoolist.^[5] 1961. aastal avaldati tema lingvistiline ja semiootiline teooria SFL, kus on näha selgeid mõjutusi J. R. Firthilt ning Praha koolkonnalt.^[6]

Halliday töötas nii Cambridge'i, Edinburghi, UCL-i, Indiana, Illinoisi kui ka Essexi Ülikoolis. Kõige märkimisväärsem oli ta panus aga Sydney ülikoolis, kus ta asutas lingvistikaosakonna ning töötas seal aastatel 1976–1987, kuni pensionile jäämiseni. Ta on saanud emeriitprofessori aunimetuse kahelt ülikoolilt: Sydney (1987) ja Macquarie Ülikoolilt (1987).^[7]

Ta suri 93-aastaselt Sydneys Austraalias.

Süsteemses funktsionaalses lingvistikas (SFL) vaadeldakse keelt semiootiliselt kahe nurga alt: üldise semiootilise süsteemina ja tekstina ehk semiootilise süsteemi väljundina. Teooria järgi on keelel kolm põhifunktsiooni: kogemuste ja tähenduste vahendamine ehk kujutuslik või tähistusfunktsioon, inimestevahelise suhtluse vahendamine ehk suhtlusfunktsioon ja tekstuaalne funktsioon.^[3]

Kujutus- ehk tähistusfunktsioon^[8] kasutab rääkija keelt, et oma kogemust esitleda, osalemaks üksustes, protsessides, ning erinevates kontekstides. Inimestevahelises tähenduses on tähtis just sotsiaalne suhtlus. Kõnelejad kasutavad keelt "näitlemise" ja tegevuse otstarbel, näiteks annavad käske ja küsivad küsimusi. See keele tähendus toob välja just keele subjektiivse kasutamise. Tekstuaalses tähenduses tõuseb esile mitte subjektiivsus, vaid kontekst. Kõnelejad kasutavad keelt sellisel moel, et esile kerkib kõneleja edastatav teema ning selle ajakohasus. Selles funktsioonis on kõige tähtsam millest ja miks kõneleja räägib, mitte kõneleja enda omadused.^[3]

Igal keele väljendusel on need kõik kolm tasandit ehk kõiki tekste võib uurida ja vaadelda kõigist kolmest nurgast. Teooriat seletab hästi lahti metafoor prismast, kus keel siseneb prisma ühest otsast ja tuleb välja kolmeharulisena nagu vikerkaar.^[3]

Halliday on tuntud ka oma grammatikateooria poolest, mis on väga erinev traditsioonilisest vaatest grammatikale. Kui traditsioonile grammatika keskendub süntaksi ja morfoloogia uurimisele, siis Halliday grammatika uurimisobjekt on "leksikogrammatika" (lexicogrammar). Halliday ei eralda leksikoni ja grammatikat, kuna nad mõlemad on tähendusloome. Neil kahel teoorial on sellest lähtudes ka terminoloogilised erinevused. Halliday võtab grammatikat uurides arvesse kogu kommunikatsiooni, mitte ei vaatle ainult lauseid, sõnu ja teisi teksti osi.^[9]

Teooria põhiidee on, et keel on tähendusloome ressurss ehk ka semiootiline süsteem. Kuigi keel ei ole ainus tähendusloome süsteem, on ta siiski ainus, mis suudab hallata kogu inimkogemust ja võimaldab rääkida teistest inimestest.^[9]

Kõneleja teeb keelt kasutades kogu aeg paradigmaatilisi valikuid. Näiteks valib ta, kas ta ütleb lause kuulutava, uuriva või käskiva tooniga. Uurija võib kõneleja valiku põhjal uurida ta kasutatud osalauseid ideetasandil (nt miks kõneleja üleüldse argumenteerib), suhtlemistasandil (nt teksti osi, mis võivad provotseerida kuuljat) ja tekstitasandil (nt sõnade järjekord). Halliday teoorias on uurimisobjektiks ka näiteks inglise keeles tihti esinevaid kokku kuuluvaid sõnapaarid. Kuigi ta teooria käsitleb keelt laiemas kontekstis kui traditsiooniline grammatika, leidub temagi teooriast keele väiksematest kategooriateks jagamist. Halliday jagab keele järgmistesse hierarhilistesse kategooriatesse: tekst, lause, osalause, rühm, fraas, sõna ja morfeem.^[9]

Halliday on arendanud ka näiteks arengusemiootikat 2006. aastal ilmunud raamatuga "Varajase lapsepõlve keel" ("The Language of Early Childhood") (2). Siiski esimest korda käsitleb ta seda teemat 1975. aastal ilmunud raamatus "Tähenduse loomise õppimine" ("Learning How to Mean")^[10].

Halliday toob lapse arengus välja seitse erinevat keelefunktsiooni. Lapsed õpivad keelt kasusaamise põhjusel ja sellepärast neli esimest keelefunktsiooni rahuldavadki lapse füüsilisi, sotsiaalseid ja emotsionaalseid vajadusi. Esimest kategooriat Halliday kutsub instrumentaalseks. Sellises situatsioonis kasutab laps keelt oma vajaduste teatamiseks (nt "tahan leiba"). Järgmises, regulatiivses funktsioonis, käsib laps teistel midagi teha (nt "tule siia"). Kolmandas, interaktiivses kategoorias loob laps keele kaudu inimsuhteid (nt "ma armastan sind"). Nendest kategooriatest viimases, isiklikus funktsioonis, toob laps keele kaudu välja oma tunded ja identiteedi (nt "ma olen hea laps").^[10]

Viimased kolm keelefunktsiooni on heuristiline ehk keskkonnateadmiste omandamiseks (nt "mida see mees teeb?"); kujutlusvõimeline ehk lugude ja väljamõeldud maailma esitamiseks; ning esindav ehk keele kasutamine faktide esitamiseks.^[10]

• 1961 – "Categories of the theory of grammar", Word
• 1967–1968 – "Notes on Transitivity and Theme in English, Parts 1–3", Journal of Linguistics
• 1973 – "Explorations in the Functions of Language"
• 1975 – "Learning How to Mean"
• 2002 – "Linguistic Studies of Text and Discourse"
• 2003 – "On Language and Linguistics"
• 2004 – "An Introduction to Functional Grammar" (koos C.M.I.M. Matthiesseniga)
• 2005 – "On Grammar"
• 2006 – "The Language of Science"
• 2006 – "Computational and Quantitative Studies"
• 2006 – "The Language of Early Childhood"
• 2008 – "Intonation in the Grammar of English (koos W. S. Greavesiga)

•  Michael Halliday – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis