Melchior Hoffmann

Melchior Hoffmann (ka Hofmann või Hoffman; umbes 1500 Schwäbisch Hall – 1543 Strasbourg) oli saksa reformatsioonitegelane ja anabaptistide juht.

Hoffmann sündis 15. sajandi lõpul või 16. sajandi alguses Schwäbisch Halli linnas ja omandas ilmselt seal kasuksepa elukutse. Tõenäoliselt 1520. aastate alguses sai ta tugevaid mõjutusi Martin Lutheri õpetusest ja otsustas seetõttu ka ise reformaatorlikuks jutlustajaks hakata.

1523. aastal tegutses ta Liivimaal Volmaris (Valmieras), kus lisaks kasukategemisele asus ta ka jutlusi pidama. Et need olid väga radikaalsed, kutsusid üles kloostreid kaotama ja kõiki liturgilisi riitusi ära jätma, siis tekitasid need suurt segadust. Ordumeister Wolter von Plettenbergi käsul sunniti Hoffmann Volmarist lahkuma.

1523. aasta lõpus või 1524. aasta alguses siirdus Hoffmann Tartusse. Seal hoidis ta esialgu madalat profiili, tegeledes avalikult vaid kasukavalmistamisega ja jutlustades salaja reformatsioonimeelsete linnakodanike kodudes. Teda toetasid mitmed Suure Gildi ja Mustpeade Vennaskonna liikmed. 1524. aasta lõpus, kui Tartu piiskop Johannes Blankenfeld, kes oli samaaegselt ka Riia peapiiskop, Tartust lahkus, alustas Hoffmann avalikke jutlusi.

1525. aasta alguses tungis Hoffmanni toetav rahvamass Tartu Maarja kirikusse, ajas sealt välja katoliikliku preestri ning Hoffmann pidas kantslis radikaalse kõne, mille järel Tartus algas pildirüüste. See kulmineerus Tartu Toomemäe vallutamisega, mille käigus mitmeid linnakodanikke surma sai ja Toomemäel asuvad toomhärrade majad ning toomkirik rüüstati. Järgnevalt oli Hoffmann Tartus kõige olulisem luterlik jutlustaja, kellele toeks saabus mõneks ajaks Sylvester Tegetmeyer Riiast, hiljem lisandus ka Tartus pidevalt viibivaid jutlustajaid.

Peagi tekkisid Hoffmannil teiste Liivimaa jutlustajatega vastuolud, sest ta hälbis üha enam luterlikust õpetusest ja toetus selle asemel müstitsismile ja nägemustele, jõudes viimaks selleni, et arvas, nagu suudaks vaid tema Piiblis sisalduvat õigesti mõista. Lisaks sellele ei võtnud Hoffmann jutluste eest raha, elatades end käsitööga ja pidades end seetõttu palgalistest jutlustajatest paremaks, keda ta nimetas kõhuteenriteks. 1526. aasta kevadeks olid tülid paisunud niivõrd suureks, et Hoffmann pidi siirduma Wittenbergi, et oma luterlikkust Lutheri enda palge ees tõestada. Sealjuures reisis ta läbi Riia, kus tal õnnestus saada kohalike reformaatorite Tegetmeyeri ja Andreas Knopkeni toetus. Ka Luther ja Johannes Bugenhagen pidasid Hoffmanni õpetust õigeks ja seetõttu saabus viimane võidukalt Tartusse tagasi. Kuid tülid Tartus süvenesid ja peagi asus teda ründama ka Tegetmeyer. 1526. aasta lõpus pidi ta Tartust lahkuma.

Seejärel asus Hoffmann ümber Tallinna, kuid sealsed jutlustajad ja raad polnud huvitatud segadust külvavast jutlustajast, mistõttu ta pidi sealt lahkuma. Hoffmann tegutses seejärel Stockholmis saksa koguduse jutlustajana, kuid pälvis ka seal peagi koos Bernhard Knipperdollingiga radikaalse ja mitteluterliku tegelase maine. Seetõttu pidi ta peagi ka sealt lahkuma ning tegutses seejärel Taanis ja Põhja-Saksamaal. 1529. aastal toimus tal dispuut Bugenhageniga, misjärel ta end lõplikult luterlusest lahti ütles. Hoffmannist sai seejärel üks anabaptistide juhte.

Hoffmanni müstitsistlik ja peatset maailmalõppu ennustav teoloogia tõmbas ligi peamiselt madalamast seisusest pärinevaid toetajaid, kuid valitsejatele ja linnamagistraatidele tema tegevus ei meeldinud. 1533. aastal vangistati ta Strasbourgis ning ta suri seal kümme aastat hiljem.

Hoffmann andis oma tegevuse jooksul välja usuteemalisi kirjutisi, millest suur osa on ka säilinud.

• Leonid Arbusow noorem, Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Riia: Deubner, 1921.