Maaseadus

See artikkel on Eesti seadusest; üldmõiste kohta vaata Maaseadus (üldmõiste).

Maaseadus (inglise keeles land law act) on 1919. aastal Asutava Kogu vastu võetud seadus, mille kohaselt võõrandati riikliku maatagavara loomiseks kõik Eesti Vabariigi piiridesse kuuluvad mõisad ja maatükid. Võõrandamise alla ei kuulunud linnade, heategevus- ja teadusasutuste, kirikute, maakondade ja valdade mõisad ning maad.^[1] Maaseadus on maareformi keskne õigusakt.^[2]

Eesti riigi eelsel ajal oli talurahvas jäänud ilma maast, mis kuulus mõisaomanikele. 19. sajandi keskpaigas tekkis talupoegadel võimalus soetada maad taludena. Seda suudeti teha 40% ulatuses.^[3]

Eesti Maapäeva vanemate nõukogu teavitas 24. veebruari 1918. a „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, et Ajutine Valitsus peab viivitamatult välja töötama seaduseelnõu maaküsimuse lahendamiseks. Ülesannet ei saadud täita, kuna Saksa okupatsioonivõim saatis Eesti Maapäeva vanemate nõukogu ja Ajutise Valitsuse laiali.^[4]23. aprillil 1919 delegeeris Ajutine Valitsus Asutavale Kogule lisaülesande – välja töötada ja kehtestada maareformi seadus ehk maaseadus.^[5]

Maaseaduse loomiseks oli eri põhjuseid:

·      rahva vajadus enda maa järele;^[3]

·      soov likvideerida kehtinud feodaalkord ja luua uus ühiskondlik-poliitiline kord;

·      vajadus säilitada majanduslik stabiilsus ja püsimajäämine;

·      soov suurendada rahva tööviljakust ja vaimset heaolu.^[6]

Talupoegade väikemajapidamised olid piisavalt iseseisvad, et suurmaaomandite likvideerimisel ei oleks toimunud majanduslikku kokkuvarisemist. Põllumeeste seltside ja erinevate ühistute olemasolu aitas kaasa väikemajapidamiste arengule.^[3]

Esiteks oli tänu Eesti Vabariigi iseseisvumisele võimalik välja töötada maaseadus. Teiseks oli baltisakslaste võimupositsioon halvenenud. Kolmandaks suutis Eesti riik tagada rahva ja maatarahva poolehoiu ning usalduse, andes rahvale oma maa.^[3]

23. aprillil 1919 tuli esimest korda kokku Asutav Kogu. Theodor J. Pooli ettepanekul ja eestvedamisel moodustati maaseaduse eelnõu väljatöötamiseks 20-liikmeline komisjon.^[7] Komisjoni kuulus erakondade esindatuse alusel seitse Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei, viis Eesti Tööerakonna ja neli Rahvaerakonna liiget ning ülejäänud erakondadel oli võimalus komisjoni saata üks esindaja.^[8]

Theodor J. Pool oli koostanud maaseaduse eelnõu algvariandi „Maaküsimus Eestis“ juba enne Asutava Kogu kokku tulekut ja komisjoni moodustamise ettepanekut. Maaseaduse korduvatel lugemistel oli parteirühmitustel erinevad arvamused seaduse sisu kohta, mistõttu venisid arutelud pikaks ning pingeliseks.^[7] 7. oktoobril 1919 esitas Theodor J. Pool Asutavale Kogule maaseaduse komisjoni koostatud lõpliku eelnõu.^[4]

10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu 63 poolt-, 9 vastu- ja ühe erapooletu häälega vastu maaseaduse. 20 saadikut ei hääletanud.^[9]​​Seaduse poolt ei hääletanud Eesti Vabariigi tulevastest peaministritest ja riigivanematest näiteks Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots, Jaan Poska ja Jaan Lattik.^[4] Märkimisväärne on see, et maaseadus võeti vastu enne Eesti Vabariigi põhiseaduse valmimist.^[5]

Maaseadus koosneb seitsmest peatükist:

·      võõrandatav maa ja inventar;

·      võõrandatava varandusega ühendatud õigused ja kohustused;

·      võõrandatava maa ja inventari eest makstav tasu;

·      riikliku maatagavara tarvitamine;

·      maapõue loodusvarad;

·      maapant;

·      seaduse maksmapanek.^[1]

Võõrandatud maa läks kuni ümberjagamiseni põllutööministeeriumile. Maaseaduse alusel anti maad kasutada, kas

·      põllumajanduslikul eesmärgil pärandatavalt väikemajapidamistele;

·      haritlastele, omavalitsustele ja kaupmeestele pikaajaliseks kasutamiseks;

·      kindlaks perioodiks rendile üksikisikutele.^[1]

Seatud olid tingimused, mis juhtudel maad väljastati ning kunas sai maad omandada põliselt. Seejuures kehtestati seaduses reeglid, mis järjekorras hakatakse maad saama:

1.     kodanikud, kes olid Eesti vabadussõjas rindel üles näidanud vaprust;

2.     sõdurid, kes olid saanud vabadussõjas vigastada;

3.     vabadussõjas langenud sõdurite perekonnad;

4.     sõdurid, kes asutasid sõjategevuse tulemusena vaenlase vastu, võttes arvesse tegevuse kestvust.^[1]

Maaseadus sätestab korra, kuidas maa võõrandatakse ja välja jagatakse, õiguste ja kohustuste ülemineku, maa hindamise ning sõlmitud lepingute kehtivuse^[1]. Siiski ei hõlmanud seadus kõiki õiguslikke aspekte, mis osutusid protsessi läbiviimisel vajalikuks. Esiteks puudus täpne regulatsioon, mis viisil võisid talupojad maad kasutada. Teiseks ei reguleerinud seadus, kuidas makstakse võõrandatud omandi eest tasu. Maaseaduses mainitud eriseadus, mis andis sellele küsimusele vastuse, anti välja alles 1926. aastal.^[2]

• 1919. aasta maareform