Moritz Hermann von Jacobi

Moritz Hermann von Jacobi (ka Jacoby; vene keeles Борис Семёнович (Морис-Герман) Якоби; 21. september 1801 Potsdam – 10. märts 1874 Peterburi) oli saksa päritolu vene füüsik ja arhitekt.

Ta õppis Göttingenis ja Königsbergis ehituskunsti.

Ta oli Tartu Ülikooli professor aastatel 1835–1840, 1835–1837 ühtlasi Tartu ülikooli arhitekt. Alates aastast 1837 oli Jacobi Peterburi Teaduste Akadeemia uurimiskomisjoni liige, aastast 1840 akadeemia adjunkt, 1847 akadeemik.

1836. aastal sai von Jacobi projekti järgi praeguse kuju Inglisild, silla algvariant valmis 1816. aastal Johann Wilhelm Krause projekti järgi.

Jacobi uuris elektromagnetismi, eriti masinaehituse seisukohalt. Ta oli galvanoplastika leiutaja. Samuti uuris ta elektrimootoreid ja traadiga telegraafi.

1834 hakkas ta tegelema elektrimootoritega, et uurida elektromagnetjõu kasutamist liikuvatel seadmetel. Ta uuris elektromagnetjõudu mootorites ja elektrigeneraatorites. Mootori originaal pole säilinud kuid sellest on tehtud rekonstruktsioon.^[1]

Jacobi sõnastas maksimaalse võimsuse teoreemi: "Maksimaalne võimsus edastatakse siis, kui vooluallika sisetakistus võrdub koormuse takistusega, eeldades, et välistakistust saab muuta ja vooluallika sisetakistus on konstantne." Ta avastas selle, uurides aku poolt elektrimootorile edastatavat võimsust. Jacobi mõõtis mootori väljundparameetreid, määrates tsingi koguse, mida aku tarvitas.

Nikolai I eraldatud vahendite abil ehitas Jacobi 1839. aastal 28 jala pikkuse elektrimootoriga paadi, mis töötas akudega. Paat kandis 14 inimest mööda Neevat vastuvoolu kiirusega 5 km/h.

Ta töötas ka elektrilise telegraafi arendamise kallal. 1842–1845 ehitas ta telegraafiliini Peterburi ja Tsarskoje Selo vahele, kasutades maa-alust kaablit.

1867 esindas ta Venemaad Pariisi maailmanäituse ajal peetud mõõtühikute komisjonis. Ta oli kindel meetrisüsteemi pooldaja.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Moritz Hermann von Jacobi