Mongoolia liivahiir

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mongoolia liivahiir (Meriones unguiculatus) on hiirlaste sugukonda liivahiirlaste alamsugukonda kuuluv näriline.

Mongoolia liivahiir (ka kõrbehiir) muutus eriti populaarseks lemmikloomaks 20. sajandi teisel poolel. Sageli kasutatakse neid ka katseloomadena.^[1] Liivahiiri hakati USA-sse importima, kui avastati, et nad on head koduloomad.^[1] Mongoolia liivahiir on kõige tuntum liik liivahiirlaste sugukonnast ja on kõige tavalisem liivahiir, keda peetakse lemmikloomana. Ta on harilikust hiirest suurem – keha on umbes 12 cm pikk (saba on enam-vähem sama pikk). Emased kaaluvad keskmiselt 50–55 grammi ja isased 60 grammi.^[2] Mongoolia liivahiir on Uus-Meremaal keelatud liik. ^[3]

Liivahiired on pärit Mongoolia kõrbetest, kus neil arenesid välja pikad jalad hüppamiseks ja kiskjate eest põgenemiseks, hambad tugevate seemnete purustamiseks ja oskus vett kokku hoida, et kuumades tingimustes ellu jääda. Neil ei ole looduses eriti palju vaenlasi, sest nad on pärit paigast, kus elab väga vähe loomaliike. Kuuma eest põgenemiseks kaevavad nad liiva alla sügavad tunnelid.

Liivahiirte looduslik elukeskkond on kuiv ning öösiti võib minna üsna külmaks. Seepärast peavad nad säilitama vedelikku, mistõttu toodavad liivahiired vähe uriini ja higi. Soojust talletavad nad tänu oma jässaka keha, karvase saba ja pisikeste kõrvadele hästi. Nende loomulik elukeskkond on Aafrika, Aasia ja Kesk-Ida liivakõrbed. Looduses elavad liivahiired nende enda poolt ehitatud maa-alustes keerulistes tunnelites, mille sügavus on 3 meetrit ning millest nad väljuvad ainult toidu otsimiseks. Urud koosnevad leidlikest tunnelite ja koobaste süsteemist, kus iga osa täidab kindlat funktsiooni. Elatakse paarikümnest isendist koosnevates gruppides, kus ainult üks isas- ja üks emasloom regulaarselt paarituvad. Liivahiired on väga territoriaalsed. ^[4]

Liivahiired kaaluvad keskmiselt 80–100 g.^[1] Saba pikkus erineb liigiti. Saba mängib suurt rolli tasakaalu hoidmisel. Nende kaitsereaktsioon on nagu sisalikel: nad hülgavad oma saba, kui see neid takistab, ja ka siis, kui neid rünnatakse. Erinevalt hiirtest ja rottidest on neil saba karvane. Neil on väikesed väliskõrvad, aga sisekõrvad on päris suured, seetõttu kuulevad nad hästi madalaid helisid. Liivahiired suhtlevad peamiselt lõhna abil ja häälitsevad minimaalselt. ^[4]

Liivahiired on sotsiaalsed loomad, kes elavad looduses rühmadena. Nad toetuvad oma lõhnatajule, et identifitseerida teisi klanni liikmeid. Seega on tähtis kasutada "lahutatud puuride meetodit’" ja eri puuride liivahiiri üksteisele tutvustada. On teada, et liivahiired võivad sageli rünnata ja tappa võõra lõhnaga isendeid.^[4]