Lubāna piiskopilinnus

Lubāna piiskopilinnus (saksa keeles Lubahn, eesti keeles Lubbani)^[1] oli kivilinnus Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel. Linnusekoht asub Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas Madona piirkonnas Lubāna asulas Aivikste (Ewst) jõe paremkaldal.

Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu (Cesis) maakonna Ļaudona kihelkonnas (Kirchspiel Laudohn).

Linnuse asukohta ei ole kindlalt lokaliseeritud, kuid arvatakse, et see pidi asuma Pārupe (Ülejõe) linnaosas, endise Lubani mõisa härrastemaja kõrval või lähedal. Ka viimasest pole peale keldrite midagi säilinud, kuid asukoha järgi saab öelda, et linnus võis asuda kas Pargi tänava ja Aiviekste jõe vahel Brāļu surnuaiast põhja pool otse jõe ääres või siis kõrgendikul Ozolu ja Baložu tänava vahel surnuaiast loodes. Jõgi asetseb seal u 88 m üle merepinna. Kõrgendik, mis on ainus lähedalolev piirkonnas, jääb jõest 200 meetri kaugusele ja ulatub merepinnast üle 105 meetri kõrgusele. Mõis asus sillaületuskoha juures.^[2] Pargi tänav oli endine mõisasisene peatee.^[3]

Lubani linnus on olnud üks ida-kagupoolse kaitseliini Krustpils–Laudona–Lubana–Kulna linnustest. Sealjuures moodustas suure loodusliku tõkke Aiviekste ja Pededze jõed. Mõlemad piiskopilinnused – nii Laudona kui ka Lubana asetsesid turvaliselt jõe paremal ehk Riia poolsel kaldal.^[4] Linnused olid kaitseks vene-leedu suuna vastu, aga samuti võis oma Latgales asuvatest linnustest rünnata vajadusel ka Liivi ordu. Ka kaitsesid linnused Krustpilsi juurest Väinalt Pihkva poole suunduvat vana maanteed ja sillaületuskohti. Linnus asus Lubanas ühel pool jõge, kirik ja kõrts teisel pool.

1304. aasta teatab preisi ajaloolane Anton Friedrich Büsching linnuse püstitamise daatumiks oma Põhjamaade ja Venemaa maakirjelduse raamatus. Lisades, et (1777. aasta seisuga) linnus on purustatud seisundis.^[5]

Millalgi enne 1455. aastat mainitakse esimest korda Riia peapiiskoppidele allunud Lubāna linnust.^[6] Asula oli ka samanimelise kihelkonna keskus.

1481. aasta veebruaris, kui Moskoovia väed sõdisid Ivan III käsul Liivimaaga ja viibisid kuu aega Vidzemes, ründasid nad ägedalt kõiki Riia Peapiiskopkonna linnuseid. Administratiivselt kuulus Lubana Laudona ametkonda ja selle linnuse valitsemise alla.

1564, 19. juulil kirjeldab Liivimaale saadetud sekretär Johannes Molinus oma teates Mecklengurgi hertsogile Johann Albrechtile lühidalt Riia Peapiiskopkonna linnuste poliitilist olukorda kohapeal. Ta loetleb peapiiskopkonnas 19 ametkonda koos linnustega, teiste hulgas ka Lubanat, mis on kirjas korras mõisana. Rüüstamist pole märgitud, Laudona on eraldi ametkond.^[7]

1568 läänistas Poola Liivimaa administraator Jan Hieronimowicz Chodkiewicz Laudona linnuse ja terve ametkonna ühes Lubanaga Christoph Jatzkow von Bankawile eluaegseks kasutamiseks. 1575, 21. oktoobril kinkis Chodkiewitz Laudona ametkonna oma nõunikule Heinrich von Tiesenhausenile Berzaunest tingimusega, et viimane kindlustaks Jatzkowile eluaegse ülalpidamise ja elukoha.

Pärast 1577. aasta purustusi linnust enam ei taastatud. Sinna kõrvale ehitati tavaline maamajandusmõis. 1582. aasta Jam-Zapolski vaherahus ei maininud venelased enam purustatud Lubana linnust.

1596. aasta 1. mail ei kinnitanud Poola kuningas Zygmunt III Chodkiewitzi Tiesenhausenitele tehtud pärimisõigusega annetust vaid lubas mõisaid Johann von Tiesenhausenile ja tema pojale Heinrichile ainult eluaegseks kasutamiseks.^[8]

1641 moodustasid Laudohni, Lubahni, Bersoni, Deeweni, Mahrzeni ja Sellgowsky mõis ühe kinnistu pindalaga 114 aakrit.^[9]

1738 kuulusid Laudohni, Lubahni ja Odseni mõis keisrinna Anna läänistuse läbi Venemaa Justiitskolleegiumi asepresidendile parun Carl Ludwig von Mengdenile. 1744 annetas keisrinna Jelizaveta need mõisad kindralleitnant krahv Alexander Schuwalowile pärast seda, kui ta oli Mengdeni Siberisse saatnud ja tema vara konfiskeerinud.

1780. aasta 15. veebruaril müüs leitnant Ernst Johann von Hennin Lubana 55 000 rubla eest riiginõunik Otto Hermann von Vietinghoffile.^[10]

1782 kirjutas August Wilhelm Hupel oma "Topograafilistes teadetes", et "Lubahnis ei leidu mingeid märke vanast lossist, isegi mitte ehituskive, mida küll vähemalt miili kauguselt ükshaaval kohale peaks tassima. Mõisast lääne poole asetseb Pilsnimi talu, mis nime poolest lossi tähendab; vahest võiks siin üks linnus seisnud olla, kui vaid ehituskive leida oleks, müürijäänuseid aga pole siin mitte."^[11]

1788 ehitasid mõisa omanikud Vietinghoff-Scheelid vana peahoone asemele uue. XIX sajandi lõpuni oli Lubana pindalalt suurim mõis kogu Vidzemes.^[3]

1835–1920 kuulus mõis Alam-Sileesiast pärit Wolffide suguvõsale.

Teise maailmasõja ajal hävitasid Saksa väed mõisa peahoone.

Kuna nähtavaid jälgi ega kirjeldusi pole linnusest säilinud ja arheoloogilisi kaevamisi pole tehtud, siis ei saa linnuse tüübi ega arhitektuuri kohta midagi öelda. Arvatavasti oli tegemist kindlustatud mõisamaja moodi väikelinnusega.

Maapinnal nähtavaid jälgi või müürivaremeid ei ole. Mõisakompleksist on tänapäevani säilinud ait, tall ja keldrid.