Leprosoorium
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2019) |
Leprosoorium on leeprahaigete ehk pidalitõbiste ravila. See on paik, asutus või hoone, kus hoitakse haigeid eraldatult (karantiinis).
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Leprosooriumid hakkasid laialt levima keskajal, eriti Euroopas ja Indias. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leepra leviku piiramiseks kasutati kuni 20. sajandini haigete isoleerimist leprosooriumidesse. Leprosooriume rajati mägedesse või teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatus, või just veekogulähedaste[1] suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks ja rajada linnavälist turuplatsi[1]. Harva rajati neid keskuste keskele.[1]
Euroopa tuntuimaks leprosooriumiks on ilmselt Spinalonga saar Kreeta lähedal. USA tuntuimaks on Hawaiis Molokai saarel Kalaupapa poolsaar, mis moodustab Kalawao maakonna.
Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid muid, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumides olla ka muude haiguste põdejaid. Tulenevalt leepra levikule, kristlaste tavast rajada raviasutusi ja vajadusest pakkuda palveränduritele peavarju muutus leprosooriumite rajamine alates 11. sajandi lõpust iseenesestmõistetavaks nähtuseks. Tulenevalt leepra taandumisest ja ühiskonna mõtteviiside muutumisest kujundati 14. sajandil leprosooriumitest laiemale kasutajaskonnale avatud asutusi.[1]
20. sajandi alguses tegutses Eestis viis leprosooriumi:[2]
- Muuli leprosoorium (1891–1944)
- Nina leprosoorium (1892–1916)
- Kuuda leprosoorium (1896–1977)
- Tarvastu leprosoorium (1899–1939)
- Audaku leprosoorium (1904–1946)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Erki Russow (20. aprill 2019 10:30). "Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2019.
- ↑ Ken Kalling. Pidalitõbi – vari minevikust. Horisont, 1, 2006, lk 10–15