Leon Šabad

Leon Šabad (vene keeles Леон Манусович Шабад Leon Manussovitš Šabad; 19. jaanuar (vkj 6. jaanuar) 1902 Minsk – 29. august 1982 Moskva) oli juudi päritolu Nõukogude Liidu arstiteadlane (onkoloog).

Tema isa oli pärit Vilniusest. Ta lõpetas 1924. aastal Leningradi 1. Meditsiiniinstituudi.

1938. aastast oli ta professor ning 1941. aastani Leningradi 2. Meditsiiniinstituudi patoloogilise anatoomia kateedri juhataja. Aastatel 1942–1943 oli ta Krasnojarski Riikliku Meditsiiniinstituudi patoloogilise anatoomia kateedri juhataja.

1935. aastast töötas ta Üleliidulises Eksperimentaalmeditsiini Instituudis ning NSV Liidu Meditsiiniteaduste Akadeemia Morfoloogiainstituudis ja Onkoloogiainstituudis eksperimentaalontoloogia laboratooriumi (1958. aastast kantserogeensete agensite laboratooriumi) juhataja. Need laboratooriumid rajas ta ise. Ta oli mitu korda sunnitud laboratooriumi uuesti asutama uues kohas.

Ta osales Rahvusvahelise Vähiuurimise Keskuse loomisel.

Oli 1953. aastast NLKP liige.

Ta oli üks alusepanijaid eksperimentaalonkoloogia alasele uurimistööle Nõukogude Liidus. Umbes 1980. aastani oli ta üks Nõukogude Liidu juhtivaid onkolooge.

Ta uuris kantserogeenseid aineid. Tema esimene uurimus puudutas adenoomi spontaanset ja tõrvast tingitud teket hiirte kopsus. Ta kirjeldas esimesena neid haigusi eksperimentaalonkoloogiliste meetodite abil.

Ta leidis vähihaigete kehast endogeenseid aineid (organismi elutegevuse produkte), millel on kantserogeenne toime. Samuti uuris ta kantserogeensete ainete levikut väliskeskkonnas.

Šabad pidaski pahaloomuliste kasvajate põhjuseks kas väliskeskkonnast pärit (eksogeensete) või organismi sisekeskkonnast pärinevate (endogeensete) keemiliste ainete (blastomogeensete ainete) toimet. Ta uuris nende ainete toimemehhanisme.

Vähieelset seisundit uurides jaotas ta selle morfoloogiliste tunnuste järgi neljaks järguks.

Peale selle uuris ta pahaloomuliste kasvajate profülaktikat ja onkoloogia ajalugu.

Ta tegi ühena esimestest maailmas jõupingutusi, et kantserogeensete ainete sisaldust keskkonnas normeeritaks. Selleks organiseeris ta interdistsiplinaarset koostööd.

Raamatute väljaandmiseks tuli Šabadil teha suuri pingutusi, sest meditsiinikirjastusi oli vähe ja võimalused olid limiteeritud. Peale selle kiusati teda poliitilistel motiividel taga.

Aastal 1947 avaldas ta raamatu, mis tegi kokkuvõtte tema 20 aasta pikkusest uurimistööst eksperimentaalonkoloogia alal ning võrdles seda maailmas tehtuga.

Aastal 1950 avaldas ta raamatu Mstislav Novinskist, kes 1875 esimesena maailmas siirdas koerale teise koera kasvaja, rajades uue suuna eksperimentaalonkoloogias. Seda meetodit kasutatakse tänini.

Aastal 1967 ilmunud raamatus uuris Šabad mitmete pahaloomuliste kasvajate patogeneesi, võrreldes eksperimentaalseid ja kliinilisi andmeid. Ühena esimestest maailmas ütles ta välja seisukoha, et ei ole vähki ilma vähieelse seisundita ning et vähieelse seisundi diagnoosimine ja ravi on tõhus vähktõve profülaktika.

Aastal 1969 ilmunud raamatus uuris Šabad eksogeensetre ja endogeensete blastomogeensete ainete tähtsust pahaloomuliste kasvajate etioloogias ja patogeneesis. Ta näitas esimesena, et inimese organismis võivad olla blastomogeensed ained, tekitades kasvajaid loomadel, kellele oli manustatud vähki surnud inimeste kudede ekstrakte.

Aastal 1970 ilmunud raamatus on kirjeldatud keemiliste kantserogeenide rühmi, nende struktuuri ja toimet, loomkatsete üldprintsiipe ja metoodikat jms. Samuti analüüsis ta, kuidas loomkatsete tulemusi ekstrapoleerida inimesele.

Aastal 1973 ilmunud raamatus pööras ta tähelepanu sellele, et keskkonnas ringlevad kantserogeenid võivad üle minna ühest sfäärist teise, näiteks õhust mulda, mullast taimedesse, loomasöödasse, inimeste toidusse jne. Päikesekiirte ja mulla mikroorganismide toimel võivad nad laguneda.

Kokku avaldas ta üle 400 teadustöö ja 9 monograafiat.

Šabad reageeris kiiresti uutele probleemidele. Näiteks uuriti tema laboratooriumis Leningradis ühena esimestest maailmas tubakatoodete kantserogeenset toimet, mida kahtlustati 1951. aastal.

• 1962 NSV Liidu Meditsiiniakadeemia akadeemik
• 1962 või 1966 ÜRO preemia parimate tööde eest vähktõve uurimisel ja vähivastases võitluses
• Poola Teaduste Akadeemia välisliige
• Praha Karli Ülikooli audoktor
• New Yorgi Teaduste Akadeemia auliige
• Lenini orden
• orden Austuse märk

• "Очерки экспериментальной онкологии" (Eksperimentaalonkoloogia alused), Moskva 1947
• "М. А. Новинский: родоначальник экспериментальной онкологии" (M. A. Novinski: eksperimentaalontoloogia rajaja), Moskva 1950.
• koos Pavel Dikuniga. "Загрязнение атмосферного воздуха канцерогенным веществом – 3,4-бензопиреном" (Atmosfääriõhu saastumine kantserogeense aine 3,4-bensopüreeniga), Moskva 1959.
• "Предрак в экспериментально-морфологическом аспекте" (Vähieelne seisund eksperimentaal-morfoloogilises aspektis), Moskva 1967
• "Эндогенные бластомогенные вещества" (Endogeensed blastomogeensed ained), Moskva 1969
• "Keemiliste ainete blastomogeensuse määramise ja uurimise meetodid", Moskva 1970.
• "О циркуляции канцерогенов в окружающей среде" (Kantserogeenide ringlusest keskkonnas), Moskva 1973
• "Трансплацентарный бластомогенез и органные культуры" ("Transplatsentaarne blastomogenees ja organikultuurid"), Moskva 1975 (kaasautoriga)
• "Blastomogeneesi kontseptsioonide evolutsioon", Moskva 1979
• "Мои учителя и ученики" (Minu õpetajad ja õpilased), Almatõ 1990 (memuaarid)

• Леон Манусович Шабад. – Вопросы онкологии, 1972, kd 18, nr 1.