Leegiheitja

Leegiheitja on survestatud põlevseguga (bensiin, petrooleum, diiselkütus jne) laetud seadeldis vastase elavjõu hävitamiseks või tehnilise varustuse süütamiseks juhitava põleva vedelikujoaga.

Leegiheitjate toimeulatus on kuni 200 meetrit. Leegiheitja võib olla järelveetav, kantav (ranits) ning tankile või mingile muule liikurile/soomukile paigaldatud. Esimest korda kasutasid leegiheitjat Saksa väed Esimeses maailmasõjas 1915. aastal.

Jalaväelasele on lahingus kasutatava leegiheitja laastav tulejõud suure psühholoogilise hirmutava mõjuga. Teises maailmasõjas oli see kõige ebainimlikum ja samas efektiivseim lähivõitlusrelv. Sõduri seljas kantavasse ranitsasse või mingile liikurile paigaldatud mahutist kõrge surve all juht-torust väljuv põlev-vedelik süttib kohe valvesüüteleegist ning surve all suure kaarega väljapaiskuv tulelont süütab ja põletab kõik ettesattuva.