Leukopeenia

Leukopeenia (kreeka keelest λευκός leukos 'valge' + πενία penia 'puudulikkus') on leukotsüütide arvu vähenemine.^[viide?] Vere koostisse kuuluvad leukotsüüdid on valged verelibled ning need on organismi esmaseks kaitseks nakkuste eest. Seega asetab leukopeenia seda põdevad isikud kõrgendatud nakatumisohtu. Sümptomitena võivad esineda suu- või nahahaavandid, kurguvalu, köha, hingamisraskused, peapööritus, palavik, külmavärinad või kehavalud.

Neutropeenia, üks leukopeenia alamtüüpe, viitab ringlevate neutrofiilsete granulotsüütide, levinuimate leukotsüütide arvu langusele. Mõisteid "leukopeenia" ja "neutropeenia" võib mõnikord kasutada samatähenduslikult, kuna just neutrofiilide arv on nakatumisohu olulisim näitaja. Neid kahte mõistet ei tohiks segi ajada agranulotsütoosiga.

Madal valgeliblede tase võib olla tingitud ägedatest viiruslikest nakkushaigustest, näiteks nohust või gripist. Seda on seostatud ka keemiaravi, kiiritusravi, müelofibroosi, aplastilise aneemia (valge- ja punaliblede ning vereliistakute tootmise võimetus), tüvirakkude siirdamise, luuüdi siirdamise, HIV ja AIDSiga ning steroidide tarbimisega.

Muude madalat valgeliblede taset põhjustavate seisundite hulka kuuluvad süsteemne erütematoosne luupus, Hodgkini lümfoom, mõned vähitüübid, kõhutüüfus, malaaria, tuberkuloos, dengepalavik, riketsia põhjustatud haigused, põrna suurenemine, foolhappe puudus, ornitoos, sepsis, Sjögreni sündroom ja puukborrelioos. Samuti on tõestatud, et haiguse tekkepõhjuseks võib olla teatud mineraalide, näiteks vase või tsingi puudus.

Pseudoleukopeenia võib tekkida nakkuse algfaasis. Leukotsüüdid (peamiselt neutrofiilid, mis reageerivad kahjustustele esimesena) hakkavad liikuma nakkuse piirkonna poole, kus neid võidakse tuvastada. Nende migreerumine paneb luuüdi nakkuse vastu võitlemise ja ringluses olevate leukotsüütide arvu taastamise eesmärgil rohkem valgeid vereliblesid tootma, kuid kui vereproov on võetud nakkuse algfaasis, sisaldab see vähesel arvul leukotsüüte, mistõttu sellist olukorda nimetatakse pseudoleukopeeniaks.

Teatud ravimid võivad mõjutada valgete vereliblede arvu ja talitlust.

Leukopeeniat põhjustavate ravimite hulka kuulub klosapiin, antipsühhootikum, millel on harvaesinev kahjulik toime, mis võib viia kõigi granulotsüütide (neutrofiilide, basofiilide, eosinofiilide) täieliku kadumiseni. Antidepressandid ja suitsetamissõltuvuse ravim bupropioon HCl (Wellbutrin) võivad pikaajalisel tarbimisel samuti põhjustada leukopeeniat. Minotsükliin, tihti välja kirjutatav antibiootikum, on veel üks ravim, mis teadaolevalt põhjustab leukopeeniat. Samuti on teateid epilepsia (krampide), maania (koos bipolaarse häirega) ja migreeni raviks kasutatavate divalproeksi naatriumi ja valproehappe (Depakote) põhjustatud leukopeenia kohta.

Krambivastast ravimit lamotrigiini on seostatud valgete vereliblede arvu vähenemisega.^[1]

Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiameti metronidasooli monograafias avaldatakse, et antud ravim võib ka põhjustada leukopeeniat ning ravimi väljakirjutajale ettenähtud teabes soovitatakse teostada täielik vereanalüüs koos rakkude diferentsiaalloendiga enne ja pärast (iseäranis kõrgetes annustes) ravikuuri.

Immunosupressiivsetel ravimitel, näiteks siroliimusel, mükofenolaatmofetiilil, takroliimusel, tsüklosporiinil, leflunomiidil ja TNF inhibiitoritel on leukopeenia üks tuntud kõrvaltoimetest.^[2] Polüskleroosi raviks kasutatavad interferoonid, näiteks beeta-1a-interferoon ja beeta-1b-interferoon, võivad samuti põhjustada leukopeeniat.

Keemiaravi on sihitud kiiresti kasvavatele rakkudele, nagu näiteks kasvajatele, kuid võib mõjutada ka valgeid vereliblesid, kuna luuüdi peab neid kiirekasvulisteks.^[3] Vähiravi levinud tüsistusena võib tekkida neutropeenia, neutrofiilide (teatud tüüpi valgete vereliblede) taseme langemine.^[4]

Valgeliblede arvu langus võib esineda arseenimürgistuse puhul.^[5]