Lakkimine

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lakkimine on protsess, mille käigus soovitud pind kaetakse vedela vaiku sisaldava kattematerjaliga, mis kuivab kõvaks läbipaistvaks kileks. Enamik lakke on vaigu, kuivatusõli, kuivati ja lenduva lahusti segud. Kui lakk kuivab, aurustub selle lahustiosa ja ülejäänud koostisosad oksüdeeruvad või polümeriseerivad, moodustades vastupidava läbipaistva kile. Lakkimisega on võimalik moodustada kaitsvat kihti puitpindadele, maalidele ja dekoratiivesemetele.^[1]

Esimesed lakid olid looduslike vaikude lahused. Looduslike vaikude hulgast kasutati näiteks dammarat, kopaali ja kampolit. Neid valmistati vaike kuumutades, neile looduslikke õlisid (nt linaseemneõli) lisades, segu soovitud viskoossuseni keetes ja seejärel tärpentiniga lahjendades. Saadud katte tahenemine võttis kolm kuni neli päeva, selle toon oli kollane ja sellesse tekkisid aja jooksul sageli praod.^[2]

Looduslikud lakid on suures osas asendatud sünteetilist vaiku sisaldavate lakkidega, millest peamised on alküüd-, polüuretaan-, fenool-, vinüül- ja epoksüvaigud. Esimesed lakkides kasutatud sünteetilised vaigud töötas välja keemik Leo Baekeland. Need olid bakeliiti meenutavad fenoolvaigud. 1930. ja 1940. aastatel täiustati tootmist ning fenoolid asendati paljudel kasutusaladel alküüdidega, millest sai lõpuks kattetööstuses kõige olulisem vaiguklass, kuigi ka fenoole kasutatakse jätkuvalt paadi- ja põrandalakkides.^[3] Alküüde valmistatakse alkoholist (näiteks glütserool), kahealuselisest happest (näiteks maleiin- või ftaalhape) ja õlist (riitsinus, kookospähkel, linaseemned või sojaoad) või rasvhappest. Erinevalt looduslikest vaikudest saab sünteetilisi vaike toota suures koguses ja keemiliselt väga täpselt konkreetseks kasutusvaldkonnaks kohandada. Näiteks alküüdvaikude molekulaarstruktuuri saab manipuleerida, et muuta nende viskoossust, kõvadust, vees või muudes ainetes lahustuvust ja võimet edukalt seguneda erinevate pigmentidega.^[4]

Lakkimiseks võiks valida hea valgustuse ja ventilatsiooniga ruumi. Hea valgustus muudab laki ühtlaselt puidu pinnale kandmise lihtsamaks. Hea ventilatsioon tagab selle, et mõnest lakist eralduvad gaasid ei tekitaks peapööritust ega iiveldust. Lakkimine peaks toimuma võimalikult puhtas keskkonnas, et vältida õhus lendleva tolmu langemist värskelt viimistletud pinnale. Juhul kui lakkimine toimub välitingimustes, tuleks vältida tuulist ilma, et tuul ei kannaks lendlevaid osakesi lakitud pinnale. Oluline on ka jälgida õhutemperatuuri. Kui temperatuur on liiga kõrge, kuivab lakk liiga kiiresti ja võivad tekkida väikesed õhumullid, mis rikuvad viimistletud pinna. Kui temperatuur on aga liiga madal, kuivab lakk liiga aeglaselt ja õhus lendleval tolmul on rohkem aega niiskele lakile langeda. Lakkimise ajal võiks kanda kaitsvat riietust. Lakkimise käigus võib kokku puutuda nii nahale kui ka riietele langevate kahjulike kemikaalidega. Seetõttu oleks hea kanda kaitseriietust ja käte kaitseks kindaid. Samuti on soovitatav kanda kaitseprille ja maski.^[5]

Oluline on leida lakitüüpide seast sobiv. Kõigil on oma eelised ja puudused, kuid lõpliku valiku tegemisel peaks lähtuma sobivusest projektiga ja lakkija eelistustest.

• Õli baasil lakid on vastupidavad lakid, mida tuleks puidule kanda hästi ventileeritud ruumis, sest neist eritub rohkelt auru. Lisaks peaks seda segama lahustiga, näiteks tärpentiniga.
• Akrüüli ja vee baasil lakid eritavad vähe auru. Seda tüüpi lakid kuivavad küll kiiresti, kuid ei ole nii vastupidavad kui õli baasil lakid.
• Pihustatavad lakke peab puidule kandma väga hästi ventileeritud ruumis.
• Toonitud ja toonimata lakid: toonimata lakk säilitab puidu või enne lakkimist peale kantud peitsi värvi. Toonitud lakk toimib ühtaegu puidu kaitsekihi ja peitsina.^[5]