[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Louise Bourgeois

Allikas: Vikipeedia
Louise Bourgeois
Sündinud 25. detsember 1911
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 31. mai 2010
New York, Ameerika Ühendriigid
Rahvus prantslane
Tegevusala skulptuur, installatsioon, maal, joonistamine

Louise Joséphine Bourgeois (25. detsember 1911 Pariis[1] – 31. mai 2010 New York[2]) oli prantsuse päritolu skulptor ja maalikunstnik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Bourgeois' vanemad Joséphine Fauriaux ja maastikuarhitekt Louis Bourgeois abiellusid 1905. aastal[1]. Juba enne abiellumist sündis neil kaks tütart: esimene suri[3], teine sündis 1904. aastal 4. märtsil ja sai nimeks Henriette Marie Louise[4]. Bourgeois' vanemad tegelesid 17.–18. sajandist pärit gobeläänide restaureerimisega[5]. Perekond elas Pariisis. Kui 1911. aasta 25. detsembril sündis Louise Joséphine Bourgeois[1], sattus ta seega üsna kunstikesksesse õhkkonda[5]. Bourgeois' meenutab autobiograafilises teoses "Album" isa pettumust, et poja asemel sündis juba kolmas tütar. Ta ütleb, et isa meele pehmendamiseks pandi tütrele tema järgi nimi ning nimega kaasnes ka koorem vastata isa ettekujutusele edukast järeltulijast.[3]

1912. aastal kolis pere Pariisist lõuna poole, Choisy-le-Roi linnakesse[6]. Järgmise aasta 24. jaanuaril sündis poeg, kellele pandi nimeks Pierre Joseph Alexandre[7]. Louise'i vend osales hiljem II maailmasõjas, kannatas posttraumaatilise stressihäire all[8] ning viibis suure osa hilisemast elust psühhiaatriakliinikus. Pierre suri 1960. aastal[7].

1915. aastal mobiliseeriti Louise'i isa I maailmasõtta[1]. Louise'i ema külastas oma abikaasat laagrites ning võttis noorema tütre endaga kaasa. Tüdruku jaoks tähendas sõda isa puudumist igapäevaelust, ahastava emaga kaasaskäimine aga kohtumisi haavatud sõduritega ja lähedast vaadet sõjakoledustele. Sellest sai üks kunstniku esimesi traumaatilisi mälestusi.[8] Isa oli kodust eemal 1918. aastani[1].

1919. aastal kolis perekond Bièvre'i jõe kaldal asuvasse Antony linna ning jätkas restaureerimistööd[9]. I maailmasõja järel haigestus Louise'i ema Hispaania grippi[1] ning Louise jättis kooli pooleli, et ema eest hoolt kanda.

11-aastaselt hakkas Louise oma vanemaid äris aitama, joonistades vaipade puuduolevaid motiive. Sellest ajast algas Bourgeois' komme alatasa kõikjale joonistada.[10] Muuhulgas pidi Bourgeois peenetundelistele gobeläänikollektsionääridele vastu tulles lisama nii mõnegi lillemotiivi antiikkunsti peegeldavate alasti inimkujude genitaalpiirkonda[5]. Ka õmblemisega – tehnika, mida täiskasvanud Bourgeois on oma loomingus nii mõnelgi pool kasutanud – hakkas Louise tegelema pereäri mõjul[11]. Skulptuuri aga avastas Bourgeois enda sõnul õhtusöögilauas: kui täiskasvanud tema ümber omavahel vaidlesid, leidis väike Louise endale tegevust pehmest soojast saiast kujukeste voolimisega. Kujukesed valmis saanud, rivistas ta need enda ette lauale – sellest saigi Bourgeois' päris esimene skulptuur.[12] 1923. aastal hakkas Louise päevikut pidama ja jätkas seda kuni surmani.

1922. aastal võtsid Bourgeois'd oma lastele inglise keele koduõpetajannaks Sadie Gordon Richmondi[1]. Sadie oli vaid kuus aastat Louise'ist vanem ja algul armastas Louise seda õpetajat väga. Ent mõne aja pärast selgus, et Sadie on Louise'i isa armuke. Bourgeois on hiljem öelnud, et nii isa kui ka Sadie oleksid ta justkui reetnud, ja ühtlasi kirjeldab, kuidas ta unistas oma isa armukese kaela murdmisest.[13] Sellest kujunes teine suurem trauma Louise'i lapsepõlves ning mõned ta hilisemad kunstiteosed peegeldasid seda – näiteks mitmel pool kasutatav spiraali kujund, mis peegeldas isa armukese kaela kahekorra käänamist ning tähistas seeläbi teatavat katset kontrollida kaost.[14]

Bourgeois'de pere elas võrdlemisi jõukat ja modernset elu. Väike Louise kandis tihti rõivaid, mille disainereiks olid näiteks Sonja Delaunay ja Coco Chanel.[5] Lapsepõlve emotsionaalselt vastuolulisi sündmusi ja traumaatilisi kogemusi pidas Bourgeois oma loometeed kujundavaiks[2].

1932. aastal astus Bourgeois Sorbonne'i ülikooli[1]. Ta õppis seal matemaatikat ja filosoofiat, keskendudes valgustusfilosoofidele[15]. Samal aastal aga suri Louise'i ema Joséphine pärast pikaajalist haigust; see tekitas Bourgeois's leina ja hirmu[16].

1933. aastal astus Bourgeois kunstikooli École des Beaux-Arts, ent lahkus peagi, et õppida erinevate kunstnike ateljeedes Montmartre'il ja Montparnasse'il. Õpingud kestsid 1938. aastani[1] ning sel perioodil õppis noor kunstnik näiteks Marcel Gromaire'i, André Lhote'i ja Fernand Léger' juures[17]. Léger'd pidas Bourgeois oma parimaks õpetajaks. Kunstniku sõnul ütles Léger talle juba enne esimeste täiskasvanuea skulptuuride valmimist, et ei mõista, miks Bourgeois maalib, kuna tema arvates on Louise skulptor.[18] 1936. aastal kolis Bourgeois kodust välja ning üüris korterit samas majas, kus asus André Bretoni loodud sürrealistide galerii Gradiva[1] ning kohtus peagi ka mitmete sürrealistide endiga[19].

1938. aastal avas Bourgeois' isa gobeläänigaleriis kunstigalerii, mis tegeles maalide ja trükiste ostmise ja müümisega. Seal tutvus Bourgeois ameerika kunstiajaloolase Robert Goldwateriga. Nad abiellusid samal aastal ning kolisid varsti New Yorki[1]. 1939. aastal adopteerisid nad oma esimese poja – kolmeaastase prantsuse orvu Michel Olivier'[20]. Bourgeois'l ja Goldwateril sündis veel kaks poega: 1940. aasta 4. juulil Jean-Louis[21] ja 1941. aastal Alain Matthew Clement[20].

1940.–1950. aastatel New Yorgis elades sai Louise Bourgeois kunstnikukarjäär hoo sisse. Lisaks kohtus ta mitmete oluliste inimestega kaasaegses kunstimaailmas, näiteks kunstiajaloolaste Clement Greenbergi ja Erwin Panofsky, kunstikollektsionäär Peggy Guggenheimi ning kunstnike Marcel Duchampi, Max Ernsti ja Alberto Giacomettiga.[20] 1945. aastal toimus Bertha Schaeferi galeriis Bourgeois' esimene isikunäitus, mis koosnes 12 maalist[22]. Samal aastal osales Bourgeois mitmel grupinäitusel ning kureeris koos Marcel Duchampiga näitust "Documents, France 1940–1944: Art-Literature-Press of the French Underground"[20]. Bourgeois otsustas näitusel eksponeerida ka Jean-Paul Sartre'i romaani "Iiveldus", mis on tähenduslik, kuna kümnendi lõpuks oli ta lugenud juba suuremat osa Sartre'i teostest. Bourgeois suhestus eksistentsialistliku filosoofiaga. 1946. aastal mainis Bourgeois esimest korda oma päevikus ka Albert Camus'd, kohtus temaga samal aastal ning tsiteeris edaspidi mitmel pool kirjaniku teoseid "Sisyphose müüt" ja "Võõras".[23]

1940. aastatel alustas Bourgeois ka maalisarja "Femme Maison", mis kujutab alasti naisekehade ja majade hübriide. Ta pöördus "Femme Maisoni" temaatika juurde hiljem korduvalt tagasi.[24] Lisaks alustas ta 1941. aastal puidust skulptuuride vormimist. Bourgeois esitles neid 1947. aastal oma esimesel skulptuurinäitusel "Louise Bourgeois, Recent Work (1947–1949): Seventeen Standing Figures in Wood". Skulptuuride koondnimetus oli "Personages".[20]

1951. aastal suri Louise'i isa Louis[25]. Hoolimata vastuolulistest suhetest isaga langes Bourgeois sügavasse depressiooni[26]. Ta leidis abi psühhoanalüüsist ja käis psühhoanalüütiku juures kuni 1985. aastani, mil tema psühholoog doktor Henry Lowenfeld suri[27]. Moodsas kunstis oli psühhoanalüüsiga enne 1950. aastaid tegelenud peamiselt sürrealism. Bourgeois, kes hakkas psühhoanalüüsi teooriaid ka oma kunstis ära kasutama, naeruvääristas sürrealistide suhtumist naistesse, ent kasutas mitmeid nende psühhoanalüütilisi võtteid.[28]

1955. aastal sai Bourgeois USA kodakondsuse.[29]

Bourgeois eksponeeris oma puitskulptuuride sarja veel korduvalt, ent pöördus 1960. aastatel juba uute materjalide (kips, lateks ja kumm) ning orgaanilisemate vormide poole.[30] Tema skulptuure saab seetõttu nimetada hübriidskulptuurideks[31]. 1964. aastal oli Bourgeois'l üle pika aja taas isikunäitus, kus kunstnik esitles esimesi uutest materjalidest valmistatud teoseid. 1960. aastatel käis Bourgeois esimest korda Itaalias, kus ta tegeles marmorist ja pronksist skulptuuride loomisega.[29]

Kunstitegemise juurde naasmise järel tugevnes Bourgeois seos feministliku liikumisega. 1970. aastatel võttis ta osa feminismiga seotud üritustest[29], feministlik kunstikriitik Lucy Lippard toetas tema loomingut[26]. Bourgeois' sõnul olid nii tema abikaasa kui ka ema feministid. Sellest kõigest hoolimata jäi Bourgeois' suhe feminismiga ambivalentseks.[32] Samal ajal muutusid vägivaldsed[26] ja seksuaalsed toonid Bourgeois' loomingus ilmsemaks[29].

1973. aastal suri Bourgeois' abikaasa Robert Goldwater[29].

1974. aastal eksponeeris Louise Bourgeois oma esimest installatsiooni "The Destruction of the Father" ("Isa hävitamine"). Installatsioon kujutas klaustrofoobilist ruumi, milles on abstraktne õhtusöögilaud. Bourgeois' kirjelduste järgi näib see peegeldavat tema lapsepõlve õhtusöögilauda ja türanliku isa hooplemist.[33] Installatsioonid kunstniku loomingus muutusid sellest ajast alates järjest sagedasemaks nähtuseks. 1974. ja järgnenud aastatel pidas Bourgeois kunstiülikoolides loenguid ning 1977. aastal nimetati ta Yale'i Ülikooli audoktoriks.[29]

1980. aastal tutvus Louise Bourgeois Jerry Gorovoyga[34]. Gorovoyst sai Bourgeois' assistent, modell, aga ka lähedane sõber[35].

Bourgeois soovis taastada 18. ja 19. sajandi prantsuse salongikultuuri ning avas pühapäeviti oma kodu uksed noortele kunstnikele, kirjanikele, muusikutele jne. Ürituse nimi oli "Sunday Salon" – "Pühapäevane salong". Kunstnikel oli võimalus esitleda oma loomingut ja kritiseerida teiste loomingut.[36]

1982. aastal toimus New Yorgi MoMaa Bourgeois' retrospektiiv – alles teine naiskunstnikule pühendatud retrospektiiv MoMAs. Näitus tõi Bourgeois'le rohkelt tuntust.[2] Samal aastal avaldas Bourgeois ajakirjas Artforum illustreeritud teksti "Child Abuse". Tekstis avas kunstnik oma traumaatilist minevikku.[37]

Edasised aastad sisaldasid näitusi nii Euroopas kui ka Ameerikas, elutööauhinda (Lifetime Achievement Award of the International Sculpture Center in Washington D.C. 1991) ja muid kõrgeid tunnustusavaldusi (The National Medal of Arts 1997, Veneetsia Biennaali Kuldlõvi 1999). Bourgeois' esimene retrospektiiv Euroopas toimus aastal 1989 Frankfurter Kunstvereinis.[38]

1993. aastal esindas Bourgeois Veneetsia Biennaalil USA-d installatsioonisarjaga "Cells"[39]. "Cells" (mis võis tähendada nii konge kui ka rakke) koosneb installatsioonidest, mis kujutavad endast raudaia või vanade ustega ümbritsetud ruume. Ruume täidavad väga erinevad objektid, alates mööblist ja lõpetades erinevatest materjalidest skulptuuridega.[40] 1993. aastal eksponeeris Bourgeois esimest korda suuremõõtmelist ämbliku skulptuuri[39]. Ämblik figureeris tema loomingus aeg-ajalt veelgi[41]. Kõige tuntum Bourgeois' suurtest ämblikest on ilmselt "Maman" (1999), mis on "ood emale"[42].

Bourgeois' assistendi Gorovoy sõnul tõmbus kunstnik oma elu lõpuaastatel aktiivsest elust tagasi ja "reisis rohkem ajas kui ruumis". Ta ei külastanud enam oma teoste näitusi, pidades kunstiteoseid olulisemaks kui enda kohalolu.[34]

Bourgeois suri 31. mail 2010. aastal Manhattanil südamelihase infarkti tõttu[2].

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Bourgeois' loomingu tõlgendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Louise Bourgeois' looming on mitmekesine, alates joonistustest ning lõpetades installatsioonidega. Tema loomingu aineses on kindlasti suur osa mälul ning mineviku taasloomisel[43]. See ja Bourgeois' 30-aastane psühhoanalüüsi kogemus[27] on andnud alust tema loomingu psühhoanalüütilisele tõlgendusele, mis on aga varju jätnud kunstniku loomingu tõlgendamise eksistentsialism vaatenurgast. Bourgeois' suhe eksistentsialistliku filosoofiaga oli samuti pikaajaline[15] ning ta nimetas end mitmel pool ka ise eksistentsialistiks, vastandudes neile, kes teda sürrealistidega ühte voolu püüdsid suruda[23]. Mõned tema teosed peegeldavad otseselt Jean-Paul Sartre'i loomingut – näiteks "No Exit", skulptuur, mis sai nime Sartre'i näidendilt[44](eesti keeles on näidendi nimi "Kinnine kohus").

Joonistamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Bourgeois' kunstiteekond algas joonistamisest. Ta aitas oma vanematel seinavaipu restaureerida. Bourgeois ise võrdleb oma joonistusi õhus lendlevat sulgedega, öeldes, et need on ideed, mille ta õhust kinni püüab ja paberile paneb.[10] 1940.–1950. aastatel kannatas Bourgeois unetuse all. Täites unetuid öid joonistamisega, avastas kunstnik, et joonistamisel on ka teraapiline funktsioon.[20] 1990. aastate alguses lõi Bourgeois joonistustesarja "The Insomnia Drawings" (1994–1995), milles tekst ja joon põimuvad omavahel[45].

Maalimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Maalimine oli omane Bourgeois' kunstikarjääri algusele. Nii esimene (1945) kui ka teine (1947) Bourgeois' isikunäitus olid maalinäitused. Näitused toimusid pärast New Yorki kolimist ning seal esitletud maalid kajastasid kunstniku suhet kolimisse ja mahajäänud Prantsusmaasse.[22]

"Femme Maison" oli Bourgeois' loomingus pigem teema kui spetsiifiline maalisari, kuna kätkes ka mitut skulptuuri. Ent just maalisarjast see teema Bourgeois' loomingusse tuli. Maalid pealkirjaga "Femme Maison" ("Naine-maja") kujutavad alasti naise alakeha, mille kohal asetseb maja. Teosed on maalitud ajavahemikus 1945–1947. Bourgeois' jaoks on maja ja kodu naiselik koht, antud maalid tekitavad tugeva seose koduse arhitektuuri ja naise keha vahel. Oma loomingus on kunstnik kujutanud erinevaid hooneid, et nende abil uurida naise identiteeti ja kogemust.[46]

Skulptuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Louise Bourgeois on öelnud, et maalimise kahemõõtmelisus ei rahuldanud teda, tal oli vaja ka kolmandat dimensiooni[31]. Tema skulptuurid on mitmekülgsed nii materjali kui ka omaduste poolest. Bourgeois' esimesed skulptuurid on puidust, ta liigub sealt edasi pronksi[47], lateksi, plasti, kipsi, vaha[48] ja marmori juurde[29]. Üks osa hilisloomingu skulptuure kujutab endast õmmeldud ja täistopitud nukke[49]. Bourgeois' skulptuurid varieeruvad figuratiivsete, abstraktsete ja keskkonda loovate omaduste vahel enam-vähem kogu kunstnikukarjääri vältel. Tihti on tegu ka biomorfsete skulptuuridega.[50] Samuti on Bourgeois' jaoks oluline skulptuuri loomise protsess. Ta eristab kaht suunda: üks variant on materjali ründamine, teine variant on rahulik kokkusobitamine, mis on iseloomulik pigem assamblaažile.[51] Teine oluline eristus Bourgeois' skulptuuriloomes on kahe erineva skulptuuritüübi vahel. On teosed, mis eksisteerivad iseseisva üksusena, ja teosed, mis koosnevad üksustest, mis suhtlevad omavahel.[52] Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutus Bourgeois'le vaataja kaasamine skulptuuri – skulptuur kui keskkond. See on iseloomulik tema hilisloomingu installatsioonidele "Cells".[53]

"Labyrinthine Tower"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Labyrinthine Tower" (1962) kujutab orgaanilist ja arhitektoonilist vormi sünteesivat torni. Skulptuuri kuju on peaaegu falliline. Samuti sisaldab skulptuur üht Bourgeois' loomingut läbivat motiivi – spiraali.[54]

"Fillette"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Fillette" (1968) on rippuv skulptuur, mis kujutab fallost. Skulptuuri on tõlgendatud mees- ja naissugupoolt ühendavana, kuna skulptuuri alumine osa munandite vahel meenutab vulvat. Bourgeois on skulptuuri kohta öelnud, et peab mehelikke kehaosi äärmiselt õrnadeks ning skulptuur esindab tema armastust ümbritseva ja oma perekonna vastu.[55] Fillette tähendab prantsuse keeles väikest tüdrukut.

"Nature Study"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Nature Study" 1984–1994 on Bourgeois' enda sõnul autoportree. Tegu on biomorfse skulptuuriga, mida vaadeldes võib leida viljakuse sümbolismi, ent ka sfinksilikkuvalvuripositsiooni. Alates esmavariandist 1984. aastal reprodutseeris Bourgeois skulptuuri erinevaid materjale kasutades.[56]

"Arch of Hysteria"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Arch of Hysteria" on sarnaselt "Femme Maisoniga" pigem teema kui üksik skulptuur. Kunstnik on motiivi kasutanud kolm korda: esmalt 1992. aasta teoses "Cell (Arch of Hysteria)", siis 1993. aastal pronksskulptuuris "Arch of Hysteria" ning lõpuks 2000. aastal väikeses õmmeldud nukkskulptuuris "Arch of Hysteria". Esimesed kaks kujutavad mehe keha, vastandudes 19. sajandi arusaamale, et hüsteeriat esineb vaid naistel. Bourgeois' jaoks ei ole hüsteeria piinarikas, vaid pigem rõõm, milles ühinevad mõnu ja valu. Hüsteeriakaares on kunstniku sõnul seksuaalsust, nii pinget kui ka pingelangust.[57]

"Maman"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Maman" (1999) on umbes kümne meetri kõrgune skulptuur, mis kujutab suurt ämblikku. Ämblikke võib leida kunstniku loomingus juba alates 1940. aastatest. Ämblikud seostuvad Bourgeois' jaoks positiivsete emotsioonide, kasulikkusega[42]; nad on kaitsjad ja parandajad[41]. Maman tähendab prantsuse keeles ema.

"Maman"

Installatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

"Cells"

[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsamad installatsioonid Bourgeois' loomingus koondusid sarja "Cells" ('kongid' või 'rakud'). Neile eelnesid mõned varasemad installatsioonid alates 1989. aastast. 1991. aastal esitles Bourgeois kuut esimest "Celli".[37] Kunstniku sõnul soovis ta luua oma ruumid, et sõltuda vähem muuseumi ruumidest. "Cellid" kujutavad Bourgeois' järgi tundeid, nii füüsilisi kui ka vaimseid, peamiselt aga valu. Kunstniku jaoks oli oluline küsimus millal muutub emotsioon füüsiliseks ja millal muutub füüsiline emotsionaalseks.[58] "Celle" vaadates selgub, et need on suletud ruumid, mida täidavad isiklikule ajaloole viitavad esemed. Seega muudab Bourgeois' mälu füüsiliseks.[59]

"Passage Dangereux"

[muuda | muuda lähteteksti]

"Passage Dangereux" (1997) on installatsioon, mis sarnaneb "Cellidega". Installatsioon on suur puur, mis koosneb koridorist ja selle kõrval asetsevatest ruumidest. Ruumid on sarnaselt "Cellidega" täidetud mitmesuguste esemete ja mööbliga. Objektid on kulunud välimusega, mis viitab aja möödumisele. Ka pealkiri on seotud aja möödumisega – passage kui liikumine nii ajas kui ka ruumis. Ka selles installatsioonis muutub mälu füüsilisteks objektideks.[48]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 305.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Holland Cotter (31.05.2010). "Louise Bourgeois, Influential Sculptor, Dies at 98". The New York Times. Vaadatud 15.04.2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 Louise Bourgeois (1994). "Album". Vaadatud 14.04.2019.
  4. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 157.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Karen Koehler (2018). "Louise Bourgeois: Architecture and Autobiography". Art in Translation 10: 1. Lk 116.
  6. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 81.
  7. ↑ 7,0 7,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 220.
  8. ↑ 8,0 8,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 293.
  9. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 41.
  10. ↑ 10,0 10,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 104.
  11. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 266.
  12. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 256.
  13. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 254.
  14. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 279.
  15. ↑ 15,0 15,1 Saul F. Nelson (2017). ""I Was Not a Surrealist. I Was an Existentialist": Louise Bourgeois Reconsidered.". Oxford Art Journal 40.3. Lk 471.
  16. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 163-164.
  17. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 35.
  18. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 166.
  19. ↑ Karen Koehler (2018). "Louise Bourgeois: Architecture and Autobiography". Art in Translation 10: 1. Lk 116-117.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 306.
  21. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 163.
  22. ↑ 22,0 22,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 196.
  23. ↑ 23,0 23,1 Saul F. Nelson (2017). ""I Was Not a Surrealist. I Was an Existentialist": Louise Bourgeois Reconsidered.". Oxford Art Journal 40.3. Lk 472.
  24. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 142.
  25. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 168.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Karen Koehler (2018). "Louise Bourgeois: Architecture and Autobiography". Art in Translation 10: 1. Lk 120.
  27. ↑ 27,0 27,1 Daniel Milman (2018). "Louise Bourgeois: From depressed mother to philandering father, the birth of a genius". Neuropsychiatrie de l’enfance et de l’adolescence 66. Lk 133.
  28. ↑ Mignon Nixon (2008). "Louise Bourgeois: Reconstructing the Past". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 228-229.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 29,4 29,5 29,6 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 307.
  30. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 306-307.
  31. ↑ 31,0 31,1 Alex Potts (2008). "Hybrid Sculpture. Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 258.
  32. ↑ Elisabeth Lebovici (2008). "Is She? Or isn't She?". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 131.
  33. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 102.
  34. ↑ 34,0 34,1 Jerry Gorovoy (2010). "The Louise Bourgeois I knew, by her assistant Jerry Gorovoy". The Guardian. Vaadatud 15.04.2019.
  35. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 150.
  36. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 285.
  37. ↑ 37,0 37,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 308.
  38. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 308-309.
  39. ↑ 39,0 39,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 309.
  40. ↑ Karen Koehler (2018). "Louise Bourgeois: Architecture and Autobiography". Art in Translation 10: 1. Lk 124.
  41. ↑ 41,0 41,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 272.
  42. ↑ 42,0 42,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 170.
  43. ↑ Mignon Nixon (2008). "Louise Bourgeois: Reconstructing the Past". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 228.
  44. ↑ National Gallery of Art. "Louise Bourgeois: No Exit". Vaadatud 15.04.2019.
  45. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 104-105.
  46. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 138-142.
  47. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 207.
  48. ↑ 48,0 48,1 Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 201.
  49. ↑ Linda Nochlin (2008). "Old-Age Style: Late Louise Bourgeois". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 189.
  50. ↑ Alex Potts (2008). "Hybrid Sculpture". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 259.
  51. ↑ Alex Potts (2008). "Hybrid Sculpture". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 260-261.
  52. ↑ Alex Potts (2008). "Hybrid Sculpture". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 262.
  53. ↑ Alex Potts (2008). "Hybrid Sculpture". Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 264.
  54. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 164.
  55. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 146.
  56. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 185-186.
  57. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 42.
  58. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 71.
  59. ↑ Marie-Laure Bernadac jt (2008). Louise Bourgeois. New York: Rizzoli. Lk 73.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Bourgeois, Louise 1994. Album. New York: Peter Blum Edition; https://www.moma.org/collection_lb/browse_results.php?SHR&tag=vo13299&sort_order=5&UC=1. Vaadatud 14.04.2019.
  2. Cotter, Holland 2010. Louise Bourgeois, Influential Sculptor, Dies at 98. – The New York Times, 31.05.2010; https://www.nytimes.com/2010/06/01/arts/design/01bourgeois.html. Vaadatud 15.04.2019.
  3. Gorovoy, Jerry 2010. The Louise Bourgeois I knew, by her assistant Jerry Gorovoy. – The Guardian, 12.12.2010; https://www.theguardian.com/theobserver/2010/dec/12/louise-bourgeois-obituary-by-jerry-gorovoy. Vaadatud 15.04.2019.
  4. Koehler, Karen 2018. Louise Bourgeois: Architecture and Autobiography. – Art in Translation 10: 1, 112–135.
  5. LB = Bernadac, Marie-Laure, Katherine Brinson, Lynne Cooke, Ann Coxon, Josef Helfenstein, Paulo Herkenhoff, Brooke Hodge, Vincent Honoré, Rosalind Krauss, Julia Kristeva, Donald Kuspit, Philip Larratt-Smith, Elisabeth Lebovici, Lucy Lippard, Scott Lyon-Wall, Bernard Marcadé, Daniel Milman, Frances Morris, Louise Neri, Mignon Nixon, Linda Nochlin, Philippe Pelletier, Alex Potts, Lawrence Rinder, Robert Storr, Jonas Storsve, Phyllis Tuchman, Marina Warner, Deborah Wye 2008. Louise Bourgeois. Toimetanud Frances Morris. Teine trükk. New York: Rizzoli.
    1. Lebovici, Elisabeth 2008. Is She? Or isn't She? – Louise Bourgeois, 131–136.
    2. Nixon, Mignon 2008. Louise Bourgeois: Reconstructing the Past. – Louise Bourgeois, 228–233.
    3. Nochlin, Linda 2008. Old-Age Style: Late Louise Bourgeois. – Louise Bourgeois 188–196.
    4. Potts, Alex 2008. Hybrid Sculpture. – Louise Bourgeois, 258­–265.
  6. Milman, Daniel 2018. Louise Bourgeois: From depressed mother to philandering father, the birth of a genius. – Neuropsychiatrie de l'enfance et de l'adolescence 66 (2018), 133–139.
  7. National Gallery of Art. Louise Bourgeois: No Exit. https://www.nga.gov/exhibitions/2015/louise-bourgeois-no-exit.html. Vaadatud 15.04.2019
  8. Nelson, Saul F 2017. ‘I Was Not a Surrealist. I Was an Existentialist': Louise Bourgeois Reconsidered. – Oxford Art Journal 40.3, 469–490.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Louise_Bourgeois&oldid=6587974"