Lühiromaan

Lühiromaan (inglise keeles novella või short novel) või jutustus on kirjandusteose liik, eepika väikevorm, mis mahult sarnaneb novelliga ning tunnusjoontelt meenutab romaani. ^{[1] [2] [3]} Lühiromaani võib pidada romaani alamliigiks, kui romaane liigitada pikkuse järgi.^[2]

Üks lihtsamaid viise lühiromaani eristamiseks romaanist on sõnade arv. Kuigi sõnade arvu piir ei ole kõikjal ühesugune, on see siiski üks kindlamaid eristamise viise. Näiteks ingliskeelses romaanis on tavaliselt umbes 80 000 sõna, kuigi lühemate romaanide miinimumpiir võib olla ka 50 000 sõna. Sellest piirist alla jääv sõnade arv teoses viitab juba lühiromaanile. Ingliskeelse lühiromaani sõnade arvu alampiir on umbes 20 000 sõna, sest ingliskeelse novelli puhul on see üldiselt suurim lubatud pikkus. ^{[4] [5]} Ingliskeelse lühiromaani pikkus on seega 20 000 – 50 000 sõna. Sisu poolest on lühiromaan laialdase sündmustikuga, tegelaste ja mitmekesise miljööga, meenutades romaani, kuid on ülesehituselt lihtsam ja lühem.^{[4] [5]}

Märkus: esitatud arvud ei sobi eestikeelsete lühiromaanide mõõdupuuks, kuna eesti ja inglise keeles on sõnade keskmine pikkus erinev. Nii näiteks mahub arvestuslikule leheküljele, mis on 1800 tähemärki koos tühikutega, eesti keeles keskmiselt 240 sõna, inglise keeles aga 300 sõna.^[6]

Lühiromaan kui proosateksti liik sai alguse Itaalias kirjanduse renessansskultuuris 14. sajandi esimeses pooles. Lühiromaanile alusepanijaks võib pidada Itaalia kirjanikku Giovanni Boccacciot, kes on teose "Dekameron" (1353) autor. "Dekameron" koosnes lühikestest lugudest, mida saab määratleda lühiromaanidena. 19. sajandil sai lühiromaan populaarsemaks tänu Vene ja Saksa kirjanike teostele.^{[7] [5]}

Teose pikkus sõnade arvu poolest ei ole ainuke aspekt, mis eristab lühiromaani romaanist või novellist, võrrelda tuleks ka teoste ülesehitust ja sisu. Lühiromaani süžee tavaliselt keskendub teose sündmuste käigus peategelase isiklikule ja psühholoogilisele arengule. Novellis võidakse keskenduda ka suuremale seotud sotsiaalsele grupile. Novelliga sarnaselt on lühiromaanis aga tihe sündmustik lühikeses teoses. ^[4] Romaaniga sarnaselt on lühiromaanil kõrgel tasemel tegelaskujude ülesehitus ja detailsed kirjeldused. ^[8] Tänapäeva kirjanduses võib lühiromaane leida peamiselt vaid spetsiifiliste kirjandusžanrite (näiteks ulmekirjanduse ja fantaasiakirjanduse puhul) e-raamatutena.^[4]

Lühiromaane leiab klassika hulgast, kuid on ka teoseid, mis on populaarseks saanud tänu nende põhjal loodud filmikunstiteostele. Kuna lühiromaan on sisult mahukas, kuid lühike teos, on lühiromaanidel põhinevaid filme luua lihtsam kui näiteks täispikkadel romaanidel põhinevaid.^[7]

Tuntud lühiromaane väliskirjanduses ^{[7] [9] [10]}:

Eesti kirjanduses lühiromaani kui proosateksti liiki mõistena laialt ei kasutata. Kindlalt on lühiromaaniks liigitatud näiteks auhindu võitnud lühiromaanid "Ingellik olevus", "Doanizarre udulaam", "Minu päevad Liinaga" ja veel mõni Indrek Hargla lühiromaan.^{[12] [13]} Ka Eesti kirjandusklassikasse kuuluv Oskar Lutsu teos "Kevade" (ning ka "Suvi" ja "Sügis") on liigitatud lühiromaanide hulka. ^[14] Veel Eesti kirjanike lühiromaane: Heli Künnapas "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" jm, Mari Saat "Mida teha emaga", Siim Veskimees (Ants Miller) "Keskpäevapimedus" ja "Kuldhordi teine tulek".