Lõhnav kannike

Lõhnav kannike
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond	Kannikeselised Violaceae
Perekond	Kannike Viola
Liik	Lõhnav kannike
Binaarne nimetus
Viola odorata L.

Lõhnav kannike (Viola odorata) on kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas rohttaimeliik.

Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas-sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva ja võib sügisel uuesti õitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.^[1]

Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana võib ta kunagise lillepeenra kohal edasi kasvada ka siis, kui eluhooned on maha jäetud või hävinenud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval^[2].

Taime ladinakeelse nimetuse Viola odorata perekonnanimi Viola tähendab klassikalises ladina keeles kannikest ja odorata on tuletis ladinakeelsest sõnast odoro ('lõhnama', 'lõhna välja andma', 'lõhnastatud'). ^[3]

Juba Vana-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ja lõikelillena.

Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite. Prantsusmaal kaunistatakse suhkrustatud kannikeseõitega kondiitrimaiustusi.

Lõhnavat kannikest kasvatatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi^[4].

Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta^[5]. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus tonni kannikeseõisi^[6].

Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates, mis toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada^[5]. Ainuüksi Windsori lossi aias kasvatati kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks seda liiki 3000 taime jagu.^[6]

Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud maapealset ürti. Peamiseks toimeaineks on rutiin, mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13%, lisaks mitmesugused värvust andvad flavonoidid ja karotinoidid, eeterlikud õlid, saponiinid ja C-vitamiin.

Aaskannikese ürti kasutatakse kroonilise psoriaasi, paisete ja vinnide, ka raskesti paranevate nahahaavade ravimisel. Kannikesetee mähised ja vannid vähendavad nahahaigustest põhjustatud sügelust. Õieteemähist on kasutatud vesise ekseemi korral.^[7]

Kannikese kuivatatud õisi kasutatakse lõhnasegude koostises ning värskeid mitmete parfüümide valmistamiseks. Põhja-Prantsusmaal Hyères kasvatatakse aga lõhnava kannikese varieteete parma kannikest ja viktooria kannikest mitte õite, vaid lehtede pärast. Nendest pressitakse õli, mille lõhn erineb täiesti õite lõhnast.^[8] Seda õli kasutati näiteks Roger & Gallet 1892. aastal loodud kuulsas parfüümis Vera Violetta.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lõhnav kannike

• Lõhnav kannike andmebaasis eElurikkus
• Lõhnav kannike Eesti Aiaklubi