Lääne-Euroopa aeg
| sinine | Lääne-Euroopa aeg (maailmaaeg; suveaeg: maailmaaeg + 1 h). |
| punane | Kesk-Euroopa aeg (maailmaaeg + 1 h; suveaeg: maailmaaeg + 2 h). |
| khaki | Ida-Euroopa aeg (maailmaaeg + 2 h; suveaeg: maailmaaeg + 3 h). |
| roheline | Moskva aeg (maailmaaeg + 4 h. |
Lääne-Euroopa aeg (inglise keeles West European Time, lühend WET) on üks vööndiaja UTC±0 nimetustest, mida kasutatakse peamiselt Euroopas. Lääne-Euroopa suveaeg on maailmaajast ees üks tund.
Lääne-Euroopa aega kasutatakse järgmistes Euroopa paikkondades ja riikides:
- Kanaari saared (ülejäänud Hispaania kasutab Kesk-Euroopa aega),
- Fääri saared,
- Gröönimaal Gröönimaa rahvuspargi ala,
- Island (ei kasuta suveaega),
- Portugal,
- Iirimaa,
- Suurbritannia (nimetuse West European Time asemel on kasutusel Greenwich Mean Time, GMT)
Geograafiliselt kuuluvad ka Prantsusmaa, Hispaania ja Beneluxi maad rohkem Lääne-Euroopa ajavööndisse (7.5 läänepikkuskraadist 7.5 idapikkuskraadini). Enne teist maailmasõda kasutasidki Prantsusmaa, Hispaania, Belgia ja Luksemburg Lääne-Euroopa aega, samas Holland kasutas Amsterdami aega (UTC+0:20). 1940. aastal Saksa okupatsiooni ajal kehtestati Prantsusmaal ja Beneluxi maades Kesk-Euroopa aeg, mida toona nimetati Berliini ajaks. Ka Hispaanias mindi Francisco Franco käsul üle Kesk-Euroopa ajale, 16. märts 1940 23:00 asemel tuli kohe 17. märts 1940 00:00.
Sõjaajal kasutas Suurbritannia suveaega (UTC+1) standardajana ja suveajana topeltsuveaega (UTC+2). Pärast Prantsusmaa vabastamist 1944. aasta suvel kasutati algul UTC+2 edasi, 1944.-1945. aasta talvel mindi üle UTC+1-le. Ka 1945. aasta suvel kasutati endiselt topeltsuveaega (UTC+2), kuni pärast sõja lõppu tuldi tagasi suveajale (UTC+1). 7. oktoobril 1945 taastati Suurbritannias standardajana Lääne-Euroopa aeg, ka Prantsusmaal plaaniti 18. novembrist 1945 taastada Lääne-Euroopa aeg, kuid kaks nädalat enne selle teokstegemist plaanist loobuti ja Prantsusmaa on endiselt jäänud kasutama Kesk-Euroopa aega.