Oscar II

Oscar II
Rootsi kuningas
Ametiaeg 18. september 1872 – 8. detsember 1907
Eelnev	Karl XV
Järgnev	Gustaf V
Norra kuningas
Ametiaeg 18. september 1872 – 7. juuni 1905
Eelnev	Karl IV
Järgnev	Haakon VII
Isikuandmed
Sünniaeg	21. jaanuar 1829 Stockholmi kuningaloss, Stockholm, Rootsi
Surmaaeg	8. detsember 1907 (78-aastaselt) Stockholmi kuningaloss, Stockholm, Rootsi
Autogramm

Oscar II (ka Oskar II; 21. jaanuar 1829 – 8. detsember 1907) oli 18. septembrist 1872 kuni surmani Rootsi kuningas ja Norra kuningas kuni 7. juunini 1905, mil Stortingi otsuse järgi riik iseseisvaks kuulutati.^[1][2]

Tulevane Rootsi kuningas Oscar II sündis 21. jaanuaril 1829 Stockholmis Oskar I ja Josefine von Leuchtenbergi perre. Oscar sai hea hariduse. Tema õpetajad olid Christopher Boström, Otto Aubert (nagu tema vennal Karlilgi) ja Wolfgang Wenzel Haffner. Talle õpetati norra keelt, mida ta hiljem vabalt rääkis. Lisaks rääkis ta hästi ladina keelt. Oscar õppis Uppsala Ülikoolis peamiselt humanitaaraineid (politoloogia, ajalugu, matemaatika jms). 1840. aastatel hakkas Oscar ka mereväes teenima.^[3]

1857. aasta 6. juunil abiellus Oscar Wiesbadenis Nassau printsessi Sofiaga. Nad said neli last: Gustaf, Oscar, Carl ja Eugen. Oscari ja Sofie abielu oli õnnelik ning viimasest sai ka oma abikaasa nõunik. Oscaril oli eluajal siiski mitmeid abieluväliseid lapsi, kellele ta toetust maksis.^[3] 1867. aastal sai Oscar regendiks, kuid kuna ta polnud kroonprints, ei saanud tast Norra asekuningat.^[3][4]

Peale Karl XV (Oscari vend) surma 18. septembril 1872 kuulutati kuningaks Oscar, kuna Karlil polnud meessoost pärijat. Oscar ja Sofie kroonimistseremoonia toimus 12. mail 1872 Stockholmis ning 13. juulil Trondheimis.^[3]

Minnes vastuollu Oskar I ja Karl XV välispoliitikaga, otsustas Oscar II tugevdada sõrpussidemeid Preisimaaga, mis oli 1871. aastal Saksamaa ühendanud. Seetõttu olid tal Saksa keisri ja valitsusega head suhted. Tema valitsusajal olid Rootsil ka head suhted Suurbritanniaga. Oscar parandas suhteid ka endise Rootsi kuninga, Gustav IV Adolfi, järeltulijatega. Tema ja ta poja, Vasa printsi Gustavi, säilmed maeti Rootsi.^[3]

Oscar oli oma vennalt pärinud pingsa olukorra Norraga, kes tundis, et teda peetakse liidus alamaks. Maal suurenes tahtmine iseseisvuse järele ning arvati, et kuningas hoolitseb vaid Rootsi huvede eest.^[5] Oscar reisis oma valitsusaja algul Norra, kus teda siiski hästi vastu võeti. Norras lasi ta oma visiidi tähistamiseks kabeli ehitada. Ta ostis Norras kokku ka mitmeid vanu maju, mis koondati 1882. aastal maailma esimeseks vabaõhumuuseumiks. Muuseum kolis 1902. aastal Bygdøysse.^[6][3]

1873. aastal likvideeris Oscar Norra Stortingi palvel kubernerikoha, mis oli Karl XV ajal osutunud suureks vaidlusalaks.^[7][3] Kuigi Norra nägi Oscari ajal suurt majanduslikku kasvu, ei lahendanud see pingeid Rootsi ja Norra vahel. Storting tahtis ka suuremat võimu riigi valitsemise üle. Nii tekkisid vaidlused selle üle, kas kuningal peaks olema õigus Norra seaduste vastu veto panna. 1883. aastal kõrvaldati valitsusest mitmed kuningameelsed ja konservatiivsed poliitikud. Aina kasvas ka liberaalse partei võim, mis tahtis kuninga võimu vähendada. Sellest hoolimata määras kuningas ametisse konservatiivse valitsuse, mis ei suutnud Stortingiga koostööd teha ning saadeti 1884. aastal laiali. Oscar plaanis juba Norras riigipööret korraldada, kuid see jäeti ära. 1891. aastal likvideeriti ka Norra asekuninga positsioon.^[5][3]

Norra ja Rootsi vahel tekkisid uued vastuolud seoses konsulaarteenistusega. Kuna mõlema riigi välispoliitika oli ühine, tahtis Rootsi valitsus, et välisminister oleks rootslane. Norra valitsus tahtis aga eraldi konsulaarteenistust. 1905. aastal hääletas Stroting iseseisva konsulaarteenistuse kasuks. Oscar panni sellele oma veto ning Norra valitsus astus protestiks tagasi. Kuna kuningas polnud võimeline uut valitsust määrama, pidas Storting seda tõestuseks, et kuningas pole enam võimeline Norra kuningas olema. 7. juunil 1905 võeti Stortingis vastu seadus, millega liit Rootsiga likvideeriti. Hiljem korraldati maal ka referendum, mis näitas, et ligi 99 protsenti rahvastikust pooldas Rootsist lahkumist.^[5]

Kuigi Oscar oli algul liidu likvideerimise vastu, kuna nägi selles ka kuninga võimu vähenemist, peeti 1905. aasta augustis-septembris Karlstadis läbirääkimised, millega Rootsi ja Norra liit kaotati. Oscar ütles 26. oktoobril 1905 lahti oma õigusest Norra kroonile. Liidu lagunemist pidas Oscar suureks isiklikuks läbikukkumiseks, mis teda väga mõjutas.^[3][8]

Oscar oli väga intelligentne, mistõttu kutsuti teda omal ajal Euroopa kõige valgustatumaks monarhiks. Oscar oli lisaks hea oraator. Ta kirjutas ka mitmeid muusikapalasid, luuletusi ning nii enda ("Mina Memoarer") kui ka Karl XII memuaarid.^[3][4]

Peale 1905. aastat hakkas Oscari tervis halvenema ning ta suri 8. detsembril 1907 Stockholmis.^[4]

Oscar II valitsusaega ning teda ennast on hilisematel aegadel hea sõnaga mäletatud:^[9]

"...rahvahulkade teadvuses tõuseb ta esile imposantse, tõeliselt majesteetliku kujuna, kuldsuuna, kõneanniga õnnistatud patriarhina, unustamatu père noble'ina, nagu seda ampluaad teatris ja ooperis hüütakse. Ta on andnud nime tervele ajastule – see oli oskariaanlik ajajärk, õnneaeg enne maailmasõda ja igasugu muud viletsust. Järelpõlve mälestusse jääb see aeg pääsmatult kadunud idüllilise epohhina koos promenaadikontsertide, punši ja sigarite, korra ja puhtuse, mõnusate politseinike ja sõjaväelastega, kes olid üksnes kena sinisesse rõivastatud dekoratsioon."

Oscar II-st on kujutatud Selma Lagerlöfi raamatu "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" XXXVII peatükis, kus ta jutustab Stockholmi ajaloost.

• Rootsi riigipeade loend
• Norra kuningate loend