[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

James Taylor

Allikas: Vikipeedia
James Taylor
James Taylor (1977)
James Taylor (1977)
Sünninimi James Vernon Taylor
Sündinud 12. märts 1948 (76-aastane)
Boston, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid
Stiilid soft rock · folk pop · folk rock
Tegev 1966–
Plaadifirma
Veebileht jamestaylor.com

James Vernon Taylor (sündinud 12. märtsil 1948 Bostonis) on USA laulja, laulukirjutaja ja kitarrist.

Taylor sündis Massachusettsi osariigis. 1951. aastal kolis ta perekonnaga Chapel Hilli Põhja-Carolinas.[1] Nooruses oli Tayloril probleeme vaimse tervise ja narkootikumide tarbimisega. Ta veetis üheksa kuud McLeani psühhiaatriahaiglas[2] ja hiljem võõrutushaiglates.[3]

Muusikuna hakkas ta tegutsema 1960. aastate teises pooles ansambli The Flying Machine'i koosseisus. Mõni aasta hiljem sõlmis Taylor plaadilepingu The Beatlesi plaadifirmaga Apple Records, mis andis 1968. aastal välja Taylori omanimelise debüütalbumi.[4] Taylori debüütalbumil oli mitmeid mõjutusi The Beatlesilt, lisaks tegid albumi laulus "Carolina in My Mind" kaasa The Beatlesi liikmed Paul McCartney ja George Harrison. 1969. aastal sõlmis Taylor plaadilepingu USA plaadifirmaga Warner Bros. Records.

Taylor saavutas läbimurde oma teise stuudioalbumiga "Sweet Baby James", mis ilmus 1970. aasta veebruaris. Albumilt ilmus singlina muuhulgas "Fire and Rain", mis on jäänud Taylori üheks tuntumaks lauluks. USA singlite edetabelis Billboard Hot 100 jõudis "Fire and Rain" kolmandale kohale. Kolmandal stuudioalbumil "Mud Slide Slim and the Blue Horizon" (1971) kaverdas Taylor Carole Kingi laulu "You've Got a Friend", mis jõudis Taylori esituses USA singlite edetabelis esikohale. "You've Got a Friend" tõi Taylorile ka tema esimese Grammy auhinna.

1970. aastatel andis Taylor välja kaheksa stuudioalbumit, millest suurem osa olid edukad. Nii "Sweet Baby James" kui ka 1977. aastal ilmunud "JT" nomineeriti Grammy auhinnale parima albumi kategoorias. 1974. aastal salvestas ta koos oma abikaasa Carly Simoniga laulu "Mockingbird", mis jõudis USA singlite edetabelis viiendale kohale. Taylori selle kümnendi edukamad soolosinglid olid "How Sweet It Is (To Be Loved by You)" (1975) ja "Handy Man" (1977). 1976. aastal ilmunud Taylori suurimate hittide albumit on müüdud ainuüksi USA-s üle 12 miljoni eksemplari.

Taylori on saavutanud plaadimüügiedu ka hilisematel aastakümnetel. Kõik aastatel 1977–2004 ilmunud tema stuudioalbumid said plaatinaplaatideks ehk neid müüdi vähemalt üks miljon eksemplari.[5] Tema 1997. aastal ilmunud album "Hourglass" võitis Grammy auhinna parima popalbumi kategoorias. 2015. aastal ilmunud 19. stuudioalbum "Before This World" sai üldse tema esimeseks esikohaalbumiks USA plaadimüügiedetabelis Billboard 200. Tema seni viimane stuudioalbum "American Standard" ilmus 2020. aastal ning see pälvis Grammy auhinna parima traditsioonilise popalbumi kategoorias.

Taylor on kokku esitatud 19 Grammy auhinna kandidaadiks ning võitnud kuus auhinda.[6] 2000. aastal võeti Taylor Rock'n'rolli Kuulsuste Halli ja laulukirjutajate kuulsuste halli (Songwriters Hall of Fame) liikmeks. 2004. aastal valis ajakiri Rolling Stone Taylori saja kõigi aegade parima artisti sekka.[7] 2010. aastal pälvis Taylor National Medal of Artsi, 2015. aastal Presidendi Vabadusmedali ja 2016. aastal Kennedy Keskuse elutööauhinna (Kennedy Center Honors).

1971. aastal tegi Taylor koos The Beach Boysi liikme Dennis Wilsoniga näitlejana kaasa teekonnafilmis "Two-Lane Blacktop".

Aastatel 1972–1983 oli Taylor abielus laulja Carly Simoniga ja 1985–1995 näitleja Kathryn Walkeriga. 2001. aastast on ta abielus Caroline Smedvigiga.

Stuudioalbumid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "James Taylor" (1968)
  • "Sweet Baby James" (1970)
  • "Mud Slide Slim and the Blue Horizon" (1971)
  • "One Man Dog" (1972)
  • "Walking Man" (1974)
  • "Gorilla" (1975)
  • "In the Pocket" (1976)
  • "JT" (1977)
  • "Flag" (1979)
  • "Dad Loves His Work" (1981)
  • "That's Why I'm Here" (1985)
  • "Never Die Young" (1988)
  • "New Moon Shine" (1991)
  • "Hourglass" (1997)
  • "October Road" (2002)
  • "A Christmas Album" (2004)
  • "James Taylor at Christmas" (2006)
  • "Covers" (2008)
  • "Before This World" (2015)
  • "American Standard" (2020)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Susan Broili. "Native son coming to Carolina for tribute – Chapel Hill naming Morgan Creek bridge after James Taylor on April 26", The Chapel Hill Herald (Chapel Hill, NC), March 27, 2003, p. 1: "Even though Taylor was born in Boston on March 12, 1948, he moved to Chapel Hill when he was three and considers himself a North Carolinian."
  2. ↑ Beam, Alex (26. november 2001). "Shrink Wrapped Drugs and Rock 'n' Roll Were Regular Features of Life at McLean Psychiatric Hospital in Belmont". The Boston Globe. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2008. Vaadatud 12. aprillil 2008 – cit. via James Taylor Online.
  3. ↑ White, Long Ago and Far Away, pp. 142–144.
  4. ↑ White, Long Ago and Far Away, pp. 134–135.
  5. ↑ "American certifications – James Taylor". Recording Industry Association of America. Vaadatud 29.02.2024
  6. ↑ James Taylor. grammy.com. Vaadatud 29.02.2024
  7. ↑ "The Immortals: The First Fifty". Rolling Stone. Nr 946. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. märts 2006.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=James_Taylor&oldid=6640240"