Jaapani aed

Jaapani aed on aia tüüp, mida iseloomustab looduslähedus, minimaalsus ja lihtsus. Jaapani aed jäljendab loodust sellisena, nagu see on.^[1]

Jaapani traditsioonilisi aedu võib jagada kolme tüüpi: tsukiyama (mäeaiad), karesansui (kuivad aiad) ja chaniwa aiad (teeaiad).

Jaapani aed sai alguse 612. aastal, kui Jaapani diplomaatiline missioon külastas Hiinat ja sai inspiratsiooni Hiina aiakunsti budistlikest elementidest. Budistide aias oli kõigil elementidel oma usuline tähendus: rada tähendas virgumisteed, muld ja pinnas tähendasid viljakust ja virgumismeele eest hoolitsemist. Kuigi Jaapan võttis vastu budismi, ei loobutud ka oma rahvuslikust usundist šintoismist. Nii on Jaapani aiakujunduses näha nendele kahele usundile viitavaid elemente.^[2]

Jaapani aiaga käivad kaasas teatud figureerivad elemendid. Kõigel on lisaks dekoratiivsele funktsioonile alati ka sügavam tähendus.

Jaapani aias sümboliseerivad suured kivid mägesid ja kaljusid. Kive kasutatakse ka ehitistes, sildades ja teeradades, tiikide ja ojade kujundamiseks on mõeldud väiksemad kivid ja kruus. Kuiva maastikuga Jaapani aias tähistavad suured kivid mägesid, saari ja jugasid, kruus ja liiv asendavad vett.^[3]

Jaapani aiast (välja arvatud kuiva maastikuga aiast) ei puudu kunagi vee-element. Tiik tähistab merd, järve, tiiki või jõge. Veesilm on enamasti asümmeetriline. Kosk sümboliseerib aga inimese olemust: sündi, kasvamist ja surma.^[4]

Laternad on Jaapani aiakujunduse olulised elemendid. Need on tavaliselt kivist, erineva kuju ja suurusega ning asetatud hoolikalt valitud kohtadesse, näiteks saartele, poolsaarte otstesse või märkimisväärsete ehitiste kõrvale, kus nad näitavad valgust ning sealsete ehitiste esteetilist poolt.^[3]

Sillad on Jaapani aia ühed tähtsamad elemendid, mis liidavad omavahel kokku saari ja väikseid tiike. Need on tavaliselt ehitatud kas puidust või kivist ning võivad olla kas kaarja (soribashi) või lameda (hirabashi) kujuga. Mõnikord värvitakse templite aedades olevad sillad Hiina traditsiooni järgides punaseks, kuid enamasti on need ikkagi värvimata.^[3]

Iga taim valitakse vastavalt esteetilistele põhimõtetele, et varjata soovimatuid vaateid, olla teatud aiafunktsioonide taustaks ning luua maastikumaali või postkaarti meenutav kaunis pilt. Taimed, näiteks vaher ja kirsipuu, valitakse tihti aastaaja värvide järgi ning on asetatud nii, et nende ilu välja paistaks. Samuti kasutatakse palju sammalt. Taimed on aedades hoolikalt ja läbimõeldult paigutatud ning kantakse suurt hoolt selle eest, et nende ilu oleks püsiv. Puud, põõsad ja muruplatsid on lõigatud täpsete mõõtude järgi. Talvisel ajal kaitstakse puid ja põõsaid külma eest, kattes neid õlekõrte ja riidega.^[3]

• Islami aed
• Teetseremoonia