Josep Maria Subirachs

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Josep Maria Subirachs i Sitjar (11. märts 1920 – 7. aprill 2014) oli Katalaani kunstnik. Subirachs oli 20. sajandi lõpu Hispaania avangardikunsti rajajate hulgas. Hispaania kuningas tunnustas teda olulisema kunstnikuna pärast Picassot, Dalít ja Gaudít ning valis ta Gaudí tööd lõpetama.

Sündinud töölisklassi peresse Barcelona Poblenou linnaosas, ei saanud ta täita oma arhitektuuri õppimise soovi vaesuse tõttu. 14-aastaselt sai ta õpipoisiks kullasseppale, kes tegeles ka skulptuuriga. Ta õppis joonistamist õhtukursustel ja õppis oma skulptuure tegema Enric Monjo töökojas, taastades kodusõjas hävinud religioosseid teoseid. Subirachs võttis Enric Casanovase juures õppides omaks viimase neoklassikalise stiili, kulmineerudes tema lamava alasti naisega, Mujer Mediterránea (Vahemere naine), 1949. aastal.

Aastal 1951 võimaldas Prantsuse Instituudi Barcelona stipendium talle lahkuda diktaator Franco range kontrolliga Hispaaniast. Pariisis sattus ta vaimustusse Euroopa avangardi ja liikus abstraktsemate vormide poole. Seejärel töötas ta Belgias (1954-56), maalikunstniku Luc Peire kutsel. Seal ta ka kohtus ja abiellus Cecília Burgayaga.^[1]

Burgaya ja Subirachs naasmine Barcelonasse on tähistatud linna esimese abstraktse skulptuuriga, tema Forma 212 (1957), mis oli mõjutatud Henry Moore'ist. Sellele järgnes Evocación Marinera (Mere kutsumine) 1960. aastal, mis oli tellitud Barcelona linnavalitsuselt. Selle kujundid meenutavad pigem propellerit või ankrut kui merd. Mereasutus keeldus skulptuuri aktsepteerimast ja see viidi kaugele Barceloneta naabrusse, kus see endiselt rannikul seisab.

Subirachs eksperimenteeris erinevate materjalidega, ühendades tsemendi ja puidu plokke või kasutades rauda ja pronksi ning ka kivi. Ta tõi tagasi inimese kuju 1960. aastate keskel ja arendas välja oma ekspressionistliku stiili, kus on näha karedapinnalisi ja teravnurksaid kujusid, nagu võib leida ka Kristuse Kannatuste fassaadidel.

1986. aastal paluti Josep Maria Subirachsil lõpetada Antoni Gaudí Sagrada Familia Kristuse Kannatuste fassaad.^[2] Pea 20 aastaga lõi ta kiriku läänefassaadile neli suurt pronksist ust ning 100 kiviskulptuuri. 1990. aastal korraldasid paljud katalaani kunstnikud ta karikatuurse stiili vastu protesti, kartes, et ta rikub Gaudí töö. Subirachs, oma kunsti väärtuses kindel, vastas kõigile rahuga: "Poleemika möödub ja teosed jäävad," ütles ta. Sellest hoolimata kahjustas kriitika ta mainet ja tõenäoliselt jättis ta ilma teatud auhindadest ja tunnustusest.