Joost Klein

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Joost Klein
Joost Klein 2024
Sündinud	10. november 1997 (27-aastane) Leeuwarden, Holland
Päritolu	Holland
Stiilid	hiphop, indie rock, gabber pop
Elukutse	laulja
Tegev	2010–2017 (YouTube) 2016–... (Muusika)
Plaadifirma	TopNotch, Albino Records

Joost Klein (sündinud 10. novembril 1997 Leeuwardenis Friisimaal^[1]), tuntud ka kui Joost, on Hollandi muusik, räppar, laulja ja endine juutuuber.

Peamiselt on ta hiphoppar, tema laulud ja esitused sisaldavad sageli elektroonilise muusika mõjutusi, nagu drum and bass, hardstyle ja gabber. Ta on välja andnud kaheksa stuudioalbumit.

Ta valiti esindama Hollandit 2024. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel lauluga "Europapa". Laul pääses finaali, kuid eemaldati võistluselt.^{[2] [3]}

Tema vanemad olid Hans ja Ella Klein ning tal on vanem õde ning vend. Kleini lapsepõlv möödus Leeuwardeni lähedal asuvas Britsumi külas. 2008. aastal asustas ta YouTube'i kanali EenhoornJoost, hiljem nimetas selle enda nime järgi ümber.^[4] Ta õppis Leeuwardeni Stedelijk Gümnaasiumis, kuid keskkooli ei lõpetanud. Ta oli 12-aastane, kui ta isa suri vähki.^[5] 2011. aastal suri tema ema südame seiskumise tagajärjel.^[5] Pärast vanemate surma hoolitsesid Joosti eest tema vanem vend ja õde.^[6]

Juutuuberina postitas ta oma YouTube’i kanalile humoorikaid videoid alates sketšidest kuni minidokumentaalideni.^[1] 2016. aastal ilmus tema EP "Dakloos" ja pärast seda keskendus ta muusikaga tegelemisele. Tema esimene muusikavideo, mis jõudis miljoni vaatamiseni YouTube'is, oli “Bitches”.^[7] Lühikest aega (2017 – 2018) oli Klein seotud plaadifirmaga TopNotch, kuid siis asutas ise plaadifirma Albino Records.^[8]

Klein andis 2017. aasta oktoobris välja mixtape’i, “Scandinavian Boy”, ning järgmisel aastal singlid “Meeuw” ja “Ome Robert”. 3. augustil 2018 avaldas Klein koos Hollandi räppar Donniega esimese stuudioalbumi “M van Marketing”. Albumi turundamiseks korraldas duett kontserdi “Viraal in Carré” Amsterdami Carré teatris.^[9]

Kleini lühiluuleraamat “Albino” ilmus 14. novembril 2018. Klein on maininud, et ta kirjutas raamatu oma isa pärast, kes oli samuti raamatu kirjutanud ja julgustas teda sama tegema.^[10] Samanimelise stuudioalbumi “Albino” reklaamimiseks korraldas Klein 2019. aastal kontserditurnee “Het gaat niet zo goed”, mille raames külastas ta näiteks Paardi, De Oosterpoorti, Doornroosjet, ning turnee lõppes Amsterdamis Paradisos.^[11] Järgmisel suvel esines Klein suurtel Beneluxi festivalidel nagu Pukkelpop, Pinkpop, Lowlands ja Zwarte Cross.

15. novembril 2019 andis Klein välja albumi “1983”, mille pealkiri viitab Kleini vanema venna sünniaastale.^[12] Albumil tegi Klein koostööd muusikaprodutsentide Mick Speki, Kauwboy ja Tantu Beatsiga. 24. aprillil 2020 andis Klein välja albumi "Joost Klein 7", mis koosneb seitsmest loost ning sisaldab lugu koos tuntud Kanada räppari, bbno$-ga. Sama aasta 7. augustil andis ta välja singli “Ik wil je”, mis on Belgia ansambli De Kreuners samanimelise laulu remiks.^[13]

2022. aasta märtsis andis Klein välja koos Venemaa muusiku Ruslan Tushentsoviga loo “Jackass”. Laulus avaldab Klein armastust Vene naistele.^[14] 2023. aasta veebruaris avaldas ta loo koos Peterburist pärit Russian Village Boysiga. Kleini juhtkonna avalduse kohaselt salvestati “Jackass” enne Venemaa sissetungi Ukrainasse ja koostöö Russian Village Boysiga toimus pärast seda, kui ansambel oli pärast sõja algust oma kodumaalt lahkunud. Juhtkond märkis laulu kohta, et “sellel pole absoluutselt mingit seost seal ikka veel toimuvate kohutavate sündmustega ja see ei poolda Venemaad”.^[15]

3. septembril 2022 ilmus tema kaheksas stuudioalbum “Fryslân”, mis on nime saanud tema koduprovintsi Friisimaa järgi. Album koosneb 14 laulust, nende seas on ka singlid “Florida 2009”, “Wachtmuziek” ja “Papa en mama”. Albumi produtseeris Tantu Beats.^[16] Laulus "Florida 2009" mõtiskleb Klein oma vanemate surma üle. Ta esitas seda lugu esimest korda 2022. aasta Pinkpopi festivalil.^[17]

Klein esines 9. mail Eurovisiooni lauluvõistluse teises poolfinaalis, kust pääses finaali. Järgmisel päeval jäi tema pärastlõunane proov viimasel hetkel ära. Hiljem sai teatavaks, et Klein tegi neljapäeva õhtul ühe naisoperaatori suunas ähvardava žesti, olles eelnevalt korduvalt palunud end mitte filmida, misjärel naine esitas kaebuse. Kuna organisatsiooni ja kohaliku politsei poolne uurimine veel kestis, ei lubatud Kleinil reede õhtul žürii ette astuda. Selle asemel näidati videokaadreid tema poolfinaaliesinemisest. 11. mail teatas EBU, et Klein on võistluselt diskvalifitseeritud, hoolimata asjaolust, et uurimine polnud veel lõppenud.

Hollandi delegatsiooni väitel astus naissoost teleoperaator üle kokkuleppest lava taga Joosti mitte filmida. Teleoperaator eiras ka korduvaid palveid filmimine lõpetada, mille peale tegi laulja naise suunas ähvardava žesti.^[18]

13. augustil teatas prokurör Fredrik Jonsson, et ta sulges uurimise, sest ei suutnud tõestada, et Joosti tegevus oli suunatud tõsise hirmu tekitamisele või et selles oli sellist kavatsust.

• "Dakloos" (2016)
• "Scandinavian Boy" (2017)
• "M van Marketing" (2018)
• "Albino" (2019)
• "1983" (2019)
• "Joost Klein 7" (2020)
• "Albino Sports, Vol. 1" (2021)
• "Fryslân" (2022)

• "Europapa: Greatest Hits" (2024)

• "Ome Robert" (2018)
• "Buurman" (2018)
• "Midlife Crisis" (2019)
• "Joost Klein 2" (2019)
• "Mayo, No Fries!" (2020)
• "Ham?" (2020)
• "Ik wil je" (2020)
• "Wachtmuziek" (2022)
• "Friesenjung" (2023)
• "Droom groot" (2023)
• "Europapa" (2024)
• "Luchtballon" (2024)
• "The Bird Song" (2024)
• "TRAFIK!" (2024)