Johannes Käis

Johannes Käis (26. detsember 1885 Rosma koolimaja, Rosma, Timo vald – 29. juuni 1950 Tromsi, Põlva vald) oli eesti pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht.

Õppis isa käe all Rosma külakoolis, Põlva kihelkonnakoolis (1897–1899) ja Võru linnakoolis (1900–1903). Sooritas 1903. aastal Pihkva Gümnaasiumi juures kreiskooliõpetaja kutseeksami. 1904. aastal lõpetas Käis eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi. Õppis aastail 1913–1915 vabakuulajana Riia Polütehnikumis ning 1916–1918 Petrogradi Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, mille lõpetas 1. järgu diplomiga. Hiljem täiendas end, tutvudes koolikorraldusega Berliinis (1926), Austrias (1927), Šveitsis (1927, 1928) ja Londonis (1929).

Töötas aastail 1903–1911 õpetajana Lätis Limbaži, Valmiera ja Riia linnakoolides ning Valmiera tütarlastegümnaasiumis. Oli 1912–1917 Riia Aleksander I Gümnaasiumi loodusõpetuse õpetaja.

1917. aastal asus Käis Venemaale ning oli aastail 1917–1919 Vologda Õpetajate Instituudi geograafia ja loodusõpetuse õppejõud ning 1918. aastast direktor. 1919. aastast tegutses Käis Pihkvas, kus asus tööle Pihkva kubermangu haridusosakonna instruktorina õpetajate ettevalmistuse ja täiendkoolituse alal, olles samal ajal lektoriks Pihkva Rahvahariduse Instituudis.

Naasis 1920. aastal Eestisse, kus asus tööle Haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna. Ministeeriumis sai Käisi peamiseks ülesandeks algkooli õppekava koostamine, mis kehtestati 1921. aastal. Käisi kaastöölisteks ministeeriumis olid haridusminister Jüri Annusson, ministri abi Friedrich Volrad Mikkelsaar ning kooliosakonna juhataja Enn Murdmaa. Vastuolude tõttu uue haridusministri Heinrich Baueriga lahkus Käis ministeeriumist 1921. aastal ja palus end määrata äsja avatud Võru Õpetajate Seminari direktoriks.^[1]

Käis töötas Võru Õpetajate Seminari direktorina aastail 1921–1930. Tema juhtimise all kujunes seminarist uuendusmeelsemaid õppeasutusi Eestis, kus rakendati ja propageeriti reformpedagoogika põhimõtteid. Paljudest seminari kasvandikest kujunesid silmapaistvad pedagoogid ja kooliuuenduse pooldajad. Võru Õpetajate Seminar suleti seoses muutustega Eesti hariduspoliitikas 1930. aastal. 1931. aastal töötas Käis lühikest aega Paldiski Gümnaasiumi direktorina.

1931. aasta sügisest tegutses Käis Tartus Eesti Õpetajate Liidu teadusliku sekretärina, kelle ülesandeks oli õpetajate abistamine pedagoogilises töös, kooliuuenduslike küsimuste selgitamine ja propageerimine ajakirjas Kasvatus ning õpetajate täiendõppe korraldamine. 1930. aastate esimesel poolel hakkas Käisi ümber koonduma rühm uuendusmeelseid õpetajaid, kes said tuntuks kooliuuendusrühma nime all. Rühma liikmeskonda kuulus 1930. aastate lõpul üle 400 pedagoogi. Oma ideede levitamiseks hakati 1933. aasta lõpul Käisi toimetusel välja andma bülletääni Kooliuuenduslane, mis ilmus Õpetajate Lehe lisana. Käis oli ka metoodiliste käsiraamatute sarja "Uusi teid algõpetuses" peatoimetaja, mida aastail 1931–1936 ilmus kokku 13 köidet. Käisi eestvedamisel korraldati Tartus aastail 1938–1940 Eesti Õpetajate Liidu kolmeaastased õpetajate täienduskursused, millest võttis osa ligi 700 pedagoogi.^[2] Käis töötas Eesti Õpetajate Liidu teadusliku sekretärina kuni liidu tegevuse lõpuni 1940. aastal.

Pärast 1940. aasta juunipööret kutsus hariduse rahvakomissariks (haridusministriks) nimetatud Johannes Semper Käisi Tallinnasse hariduse rahvakomissariaadi metoodikaosakonna juhatajaks.

Saksa okupatsiooni ajal viibis Käis mõnda aega Võru vanglas [arreteeriti 3.augustil 1941 Põlvas, vabanes 5.veebruaril 1942] , hiljem tegeles juhuslike kirja- ja tõlketöödega ning veetis aega venna talus Tromsil.

Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist jätkas Käis 1944. aastal tööd Hariduse Rahvakomissariaadis metoodilise sektori juhatajana ning alates 1947. aastast kuni surmani koolide inspektorina. Kohakaasluse alusel töötas Käis aastail 1945–1946 ka Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi direktorina ja pidas 1947–1949 loenguid äsja avatud Tallinna Õpetajate Instituudis pedagoogika ja didaktika alal.

Aastail 1940–1941 ja 1945–1949 oli Käis ajakirja Kasvatus järglase, ajakirja Nõukogude Kool – millest selleks ajaks oli saanud Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi väljaanne – tegevtoimetaja.

1946. aastal avaldas Käis kogumikus "Valitud tööd" rea oma varasemaid kooliuuendust propageerivaid kirjutisi, mistõttu teda süüdistati kodanlik-natsionalistlike vaadete propageerimises. Käisi teosed olid kuni 1960. aastate keskpaigani keelustatud.

1965. aastal pandi Rosma koolimajale Johannes Käisi mälestustahvel, kümme aastat hiljem (1975. aastal) aga istutasid endise Võru Õpetajate Seminari kasvandikud ja Põlva Keskkooli esindajad mälestustammiku Päkamäe nõlvadele, kus oli Johannes Käisi esimene mängumaa.

Alates 1985. aastast antakse Johannes Käisi mälestuseks välja Johannes Käisi preemiat.

Aastatel 1988–1997 oli Põlva Ühisgümnaasiumi ametlik nimi Johannes Käisi nimeline Põlva Keskkool.

1990. aastal asutati Põlvas Johannes Käisi Selts^[3].

1991.a tehti Tallinfilmis temast film "Õpetaja Johannes Käis"

• 1945 Eesti NSV teeneline õpetaja

Tema abikaasa oli õpetaja ja koolijuht Anette Käis.

• Loenguid ja kokkuvõtteid I–II (1938–1939)
• Teel töökoolile I–IV (1924–1929; aastaraamat)
• Uusi teid algõpetuses (1931–1936; 13 käsiraamatut koos töövihikute ja -juhenditega, toimetaja)
• Kooliuuenduslane (1933–1940; bülletään)
• Valitud tööd. Tallinn, 1946. (artiklid didaktikast ja algõpetuse metoodikast)
• Kooliraamat. Koostanud Ferdinand Eisen. (Eesti mõttelugu.) Tartu: Ilmamaa, 2004.

• Johannes Käis Eesti biograafilises andmebaasis ISIK