Johan Unt

Johan Unt
Kindralmajor Johan Unt
Sünniaeg	24. märts 1876 Viljandimaa, Liivimaa kubermang
Surmaaeg	7. aprill 1930 Tallinn, Eesti
Auaste	kindralmajor
Juhtinud	2. Eesti Polk 2. Jalaväepolk Kaitseliit Ranna-, Õhu- ja Sisekaitseülem ja Tallinna garnisoni ülem 3. Diviis
Sõjad/lahingud	Vabadussõda
Autasud	Püha Vladimiri ordeni IV järk Püha Anna ordeni IV, III ja II järk Püha Stanislavi ordeni III ja II järk Vabadusristi I liigi 2. järk (1920) Vabadusristi III liigi 2. järk (1924) Karutapja ordeni 2. klass Poola Sõjarist

Johan Unt, ka Johann Unt VR I/2 ja VR III/2 (24. märts 1876 Viljandimaa, Liivimaa kubermang – 7. aprill 1930 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1922).

Johan Unt astus vabatahtlikuna sõjaväkke, et saada ohvitseriks. Sooritas 1897. aastal Pihkva kadetikorpuse juures vabatahtliku eksamid ning asus sama aasta sügisel teenima 113. Starorusski jalaväepolku, mis paiknes Vilno kubermangus Šiauliai linnas. Seal ülendati ta aasta pärast jefreitoriks, seejärel nooremallohvitseriks ning pärast seda vanemallohvitseriks.

Väeosa juhtkonnale silma hakanud eestlane suunati 1899. aasta sügisel Vilno sõjakooli. Ta lõpetas selle 1901. aastal ning sai alamlipniku auastme. Vene-Jaapani sõjas võttis Unt osa kindlustustöödest ning kuulus ajutiselt 85. Viiburi jalaväepolgu koosseisu. 1905. aasta sügisel autasustati Unti Püha Stanislavi ordeni 3. järguga, mis oli esimene teenetemärk mille ta sai.

Johan Unt osales Esimeses maailmasõjas ning teenis seal välja viis erinevat teenetemärki.

1917. aasta detsembris naasis polkovnik Johan Unt Eestisse, kus ta määrati Eesti rahvusväeosade 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemaks. Saksa okupatsiooni ajal saadeti laiali eesti rahvusväeosad ning Unt asus looma põrandaalust Kaitseliitu.

1918. aasta novembris lahkusid Saksamaa väed Eestist ning Johan Unt määrati Eesti Rahvaväe 1. Eesti Jalaväediviisi juhi kt. J. Sootsi korraldusega 2. Jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks.

1919. aasta jaanuaris määrati ta 1. Diviisi brigaadiülemaks ning sama aasta aprillis diviisi ülema abiks ja Viru rinde kindlustustööde juhatajaks. Oktoobris määrati Unt Kaitseliidu ülemaks ning sel ametikohal teenis ta Vabadussõja lõpuni.

Teenete eest Vabadussõjas autasustati Unti Vabadusristi I liigi 2. järguga. Samuti sai ta 300 000 marka ja Päri mõisasüdame Viljandimaal, mille ta nimetas Mäeotsa taluks. Läti Vabariik autasustas Unti Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Karutapja ordeni 2. klassiga.

1920. aasta märtsis nimetati Unt sõjaväeringkonna ülemaks ning Tallinna garnisoni ülema kohusetäitjaks. 1922. aasta veebruaris ülendati ta kindralmajoriks.

Johan Unt oli aastatel 1920–1924 Vabariigi Ohvitseride Kogu juht, Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna juhatuse esimees, Sõjaväe Majandusühisuse juhtkonnas 1921–1930 ja Vabadussõja Mälestamise Komitee juhatuses 1925 aastast kuni surmani. 1928–1929 oli ta väeosaülemate aukohtu eesistuja.

1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks, Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staabi ning Tallinna garnisoni ülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda III liigi 2. järgu Vabadusristiga. Samal ajaperioodil kuulus Unt ka Sõjanõukokku. 1928. aasta oktoobris määrati ta 3. Diviisi ülemaks ning ta jätkas ka Tallinna garnisoni ülemana.

1930. aasta 4. aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unti selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Kindralmajor Johan Unt maeti riiklike austusavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule. Tapja jäi tabamata.

Ühe versioonina pakuti kommunistide kättemaksu 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumise eest. Veel 1940. aasta juunis kuulas Eesti sõjaväeatašee Lätis Kurt Mollin üle Riia keskvanglas kinnipeetava, eluaegse sunnitööga karistatud Joonas Kasuka, kellelt ta soovis informatsiooni Johan Undi mõrva kohta, kuid Kasuk väitis, et tema sai Undi mõrvast teada ainult ajalehtedest. Küll aga märkis Mollin oma aruandes Sõjavägede Staabi II osakonnale: "Tallinna keskvanglas viibimisel juhtinud teised vangid Kasuk`a tähelepanu vanglaõues jalutavale Baumanile, kelle kohta vangid kõnelnud, et temaga /Bauman`iga/ käib kuulsus, et ta on Unt`i tapja". 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon takistas mõrva edasist uurimist ja see jäigi lahendamata.

Teise versiooni järgi oli Undi tapjaks OGPU agent Robert Johanson^[1].

1933. aastal püstitati Johan Undi hauale Edgar-Johan Kuusiku loodud hauamonument, mis hävitati pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimu poolt. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998.^[2]

• 1896–1897 Abiõpetaja Ämmuste koolis
• 1897–1899 Vabatahtlikuna 113. Staraja Russa jalaväepolgus
• 1901–1904 Nooremohvitserina 113. Staraja Russa jalaväepolgus
• 1904–1905 Rooduülemana 85. Viiburi jalaväepolgus Vene-Jaapani sõjas
• 1905–1917 Roodu-, pataljoni- ja polguülemana 113. Staraja Russa jalaväepolgus
• Esimeses maailmasõjas Ida-Preisimaa rindel, sai korra haavata
• 1917–1918 2. Eesti polgu, hiljem 2. jalaväepolgu ülem
• 1919 1. Diviisi brigaadiülem, diviisi ülema abi
• 1919–1920 Kaitseliidu ülem
• 1920–1924 Sõjaväeringkonna ülem
• 1924–1928 Ranna-, Õhu- ja Sisekaitseülem, Sõjanõukogu liige
• 1928–1930 3. Diviisi ülem

Oma põhitöö kõrvalt oli korduvalt Ohvitseride Keskkogu juhatuse esimees ning Sõjaväe Majandusühisuse organiseerija ja juhatuse esimees.

• 1901 – alamlipnik
• 1905 – leitnant
• 1913 – kapten
• 1915 – alampolkovnik
• 1916 – polkovnik
• 1922 – kindralmajor

• Vabadusristi I liigi 2. järk (1920) ja III liigi 2. järk (1924)
• Päri (Mäeotsa) mõisasüda
• Läti Karutapja ordeni II klass
• Soome Valge Roosi I klass
• Poola Sõjarist
• Püha Stanislavi ordeni III ja II järk
• Püha Anna ordeni IV, III ja II järk
• Püha Vladimiri ordeni IV järk

• Jaak Pihlak "Kindralmajor Johan Unt ja detsembrimäss" – "Detsembrimäss/aprillimäss". Tallinn, 2008.
• Jaak Pihlak, "Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2008, lk 255

• Jaak Pihlak "Mehest, kes väärib mälestuskivi". Postimees, 21. märts 1996