Inimõigused

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Inimõigused on iga inimese põhiõigused Lääne õigussüsteemides. Need indiviidi sünnipärased õigused ei sõltu tema rassist, seksuaalsusest, soost ega usutunnistusest. Inimõigused on leidnud rahvusvahelist tunnustust inimõiguste ülddeklaratsioonis, mille ÜRO kuulutas üldkehtivaks aastal 1948.

Inimõiguste üleüldine kehtimine (universaalsus) on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi ja kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil.

Sageli jaotatakse inimõigused Karel Vasaki järgi kolme generatsiooni. Esimese põlvkonna õiguste hulka kuuluvad kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean-Jacques Rousseau ja John Locke'i loomuõiguslikust filosoofiast. Teise põlvkonna moodustavad need majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse XX sajandil koos hüveoluriigi levikuga. Kolmanda põlvkonna õiguste idee tekkis alles 1970. aastatel peamiselt arengumaade toetusel. See idee seisneb selles, et lisaks kahe esimese põlvkonna individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed, grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule.

Teine võimalik liigitus on vabadused ehk inimõigused negatiivses tähenduses (õigused olla millestki vaba) ja õigused ehk inimõigused positiivses tähenduses (õigus millelegi). Vabaduste käsitlus tuleneb peamiselt angloameerika õigustraditsioonist ning hõlmab kõne-, usu ja kogunemisvabadust. Need õigused viitavad tegudele, mida riik ei tohiks sooritada.

Inimõiguste positiivses tähenduses käsitlus tuleneb peamiselt Rousseau-järgsest kontinentaaleuroopa õigustraditsioonist, tähistades õigusi, mida riik peab tagama ja võimaldama. Sinna kuuluvad näiteks õigus haridusele, õiguslikule võrdsusele jne. Paljud 20. sajandi põhiseadused ning näiteks ka inimõiguste ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.

Mitte kõigis riikides ja traditsioonides ei tunnistata inimõigusi võrdsel määral. Nii näiteks teatas Venemaa patriarh Kirill 2016. aasta märtsis, et inimõigused on "globaalne ketserlus" ning et õigeusku tuleb kaitsta "ülemaailmse inimesekummardamise lahkusu" eest. Tema hinnangul on alanud "Jumala revolutsiooniline väljakihutamine inimese ja ühiskonna elust", kuna tänapäeval on tõe universaalseks mõõdupuuks saanud inimene ja tema õigused – see aga on üks idolaatria vorme, "mille tagajärjeks võivad saada apokalüptilised sündmused". Kirilli sõnul on probleemiks see, et paljudes riikides kaitstakse seaduse jõul "inimese õigust igale valikule, sealhulgas ka kõige patusemale, mis on vastuolus jumala käsuga".^[1]

 Pikemalt artiklis Inimõigused Eestis

Eestis on inimõigused tagatud põhiseadusega, samuti on Eesti liitunud mitme inimõigustealase konventsiooniga.

• Inimõiguste ülddeklaratsioon
• Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
• Inimõiguste maailmakonverents
• Normatiivne eetika
• Inimõigusteharidus
• Õigus tervislikule keskkonnale
• Õigus veele ja kanalisatsioonile

• Steiner, Henry J., Alston, Philip. (1996). International Human Rights in Context: Law, Politics, Morals. Oxford: Clarendon Press. ISBN 0-19-825427-X

Tsitaadid Vikitsitaatides: Inimõigused

• Inimõiguste ülddeklaratsioon
• Lapse õiguste konventsioon, vastu võetud ÜRO peaassambleel 20. novembril 1989 (mitteametlik tõlge Riigi Teatajas)
• "Harassment Chronicles" Venemaa inimõigusteteemaline uudisteportaal
• "Iga kolmas eestlane pole inimõigustest kuulnudki" Õhtuleht, 10. detsember 2012