Internaatkool

Internaatkool on õppeasutus, milles õppivad õpilased elavad kooli juures asuvas internaadis ja õpivad õpetajate ja kasvatajate järelevalve all.^[1]

Eesti NSV Ministrite Nõukogu võttis 23. novembril 1956.a. vastu määruse nr. 296 „Abinõudest internaatkoolide organiseerimiseks.“ Määrusega kinnitati ka internaatkoolide põhimäärus. Eesmärgiks seati organiseerida ENSV Haridusministeeriumi süsteemis aastatel 1956-1960 internaatkoolid kokku 2970 õpilasele. Internaatkoolidesse võeti esmajärjekorras vastu üksikemade, sõja- ja tööinvaliidide lapsi, orbusid. Samuti lapsi, kelle ülalpidamiseks perekonnas puuduvad vajalikud tingimused. Määrusega kavatseti rajada Eestis internaatkoolid: Rakvere internaatkool 330-kohaline 1956.a.; Narva internaatkool 330-kohaline 1956.a.; Tallinna I internaatkool Nõmmel 660-kohaline 1957.a.; Elva internaatkool 330-kohaine 1958.a.; Tartu internaatkool 660-kohaline 1960.a.; Võru internaatkool 330-kohaline 1960.a.; Pärnu internaatkool 330-kohaline 1960.a., hiljem asutati ka lisandusid Vaeküla, Orissaare, Otepää, Riisipere ja Vastseliina internaatkoolid^[2] ja Kaagvere Internaatkool (1960–1963)

Internaatkooli liike:

• eriinternaatkool (nt. Tallinna I Eriinternaatkool, Tallinna II Eriinternaatkool), eriinternaatkoolid kasvuraskustega noortele (Kaagvere Eriinternaatkool, Puiatu Eriinternaatkool)
• sanatoorne internaatkool.^[1] (nt. Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool, Helme Sanatoorne Internaatkool)

• koolkodu
• õpilaskodu