Helimoonutus

Helimoonutus on audiosignaali soovimatu muutus, mis avaldub lineaarmoonutusena ja mittelineaarmoonutusena.^[1]

Lineaarmoonutus väljendub selles, et elektroakustika seadise (nt mikrofoni) või elektroonikaseadme (nt võimendi) amplituudi-sagedustunnusjoon pole kogu talitlussagedusala ulatuses sirgjooneline (lineaarne). Signaali amplituudi sagedussõltuvuse ehk sageduskäigu ebaühtlust väljendatakse piirsageduste juures detsibellides. Näiteks 20 Hz – 20 kHz, –3 dB tähendab, et võimendus võib olla märgitud piirsagedustel 3 dB võrra väiksem kui sagedusel 1000 hertsi.

Tekkinud lineaarmoonutust on võimalik sageduskäigu hilisema korrigeerimisega teatud piires vähendada.

 Pikemalt artiklis Mittelineaarmoonutus

Seda moonutust põhjustab elektriahela või võimenduselemendi ülekandefunktsiooni mittelineaarsus, mispuhul elemendi väljund- ja sisendsuuruse amplituudide vahel esineb mittelineaarseos. Näiteks võimendi korral hakkab siis väljund- ja sisendpinge vahelist sõltuvust väljendav tunnusjoon erinema sirgjoonest seda enam, mida suurem on sisendpinge. Seejuures lisanduvad väljundis siinussignaalile sagedusega f₀ sellega kordsed ehk harmoonilised sagedused 2f₀, 3f₀ jne, mille osatähtsust väljendab harmoonmoonutustegur. Lisandunud harmoonilised sageduskomponendid moodustavad kombinatsioontoone, s.o uusi, seejuures ka mitteharmoonilisi võnkumisi, mida väljendab ristmodulatsioonoonutus.

• Ilmar Eiskop, Aleksander Sillart. Akustika ja helitehnika. Tallinn, Valgus, 1988
• Eerik Lossmann. Helitehnika ja akustika: Mürad, häired ja moonutused. (Loenguslaidid)