[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Helga Pärli-Sillaots

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Helga Pärli-Sillaots (aastani 1933 Helga Sillaots, seejärel oli kodanikunimeks Helga Pärli; 10. september / 23. september 1912 Tartu – 21. detsember 1939 Rakvere) oli eesti kirjanik, kes paistis silma 1930. aastate eesti kirjandusele iseloomulike psühholoogiliste romaanidega.[1]

Helga Sillaots sündis Tartus ametniku tütrena, lõpetas aastal 1930 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi[2]. Seejärel õppis ta Tartu Ülikoolis arstiteadust kuni abiellumiseni 1933. aastal, samuti sai ta Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmeks. Abiellumise järel elas Helga Pärli-Sillaots Eestis mitmel pool (Rakveres, Paides, Tallinnas) vastavalt sellele, kuhu ta mees ametikohustuste raames üle viidi.[3]

Pärli-Sillaots avaldas kolm romaani. Tema esikteos oli 1938. aastal Looduse romaanivõistlusel osalenud ja 1939. aasta jaanuaris avaldatud "Improvisatsioon mängutoosis", milles ilmnev iroonia väikelinnaelu suhtes fiktiivses Pelgupere linnas põhjustas tollases ühiskonnas palju poleemikat, kirjanikku ähvardati ka kohtusse kaevata. Esmalt Päevalehes 1939. aasta sügisel ilmunud suvitusromaan "Tee viib järveni" sai raamatuks alles postuumselt, 1940. aastal. Autori kolmas, kohtumiljööd kirjeldav romaan "Karjäär" pälvis 1939. aastal Looduse romaanivõistluse kolmanda auhinna. Käsikirja jäid mõned novellid, üks näidend ja poolelijäänud romaan.[1][3]

Pärli-Sillaots suri vaid 27-aastaselt veremürgistuse tagajärjel 21. detsembril 1939, vähem kui kuu pärast esiklapse Andrese sündi 30. novembril 1939. Okupatsiooniajal tema teoseid ei avaldatud, kuna need ei sobinud kokku Nõukogude ideoloogiaga. Selle mõjul on ta marginaliseeeritud ka Eesti kirjanduslugudes.[1][3]

2009. aastal ilmusid "Improvisatsioon mängutoosis" ja "Karjäär" 2. trükis ühiste kaante vahel kirjastuses Eesti Raamat. Järelsõna "Unustatud naiskirjaniku romaane" kirjutas Maire Liivamets. 2012. aastal järgnes neile 2. trükis ka "Tee viib järveni".[3]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa Bruno Pärli (1908–1942) oli kohtunik ja prokurör, üliõpilasseltsi Veljesto liige; arreteeriti 14. juunil 1941, suri 1. veebruaril 1942 Sevurallag-is Sverdlovski oblastis. Vangistuses suri ka isaga kaasa viidud laps.[3]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Improvisatsioon mängutoosis: üks väikelinna-romaan" (Tallinn: Loodus, 1939; Tallinn: Eesti Raamat, 2009)
  • "Tee viib järveni" (Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1940; Tallinn: Eesti Raamat, 2012)
  • "Karjäär" (Tallinn: Loodus, 1939; Tallinn: Eesti Raamat, 2009)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Maarja Vaino (3. juuli 2018). "Loengusari "Mäluauk: naiskirjanikke erinevas ajas"". Sirp. Vaadatud 4. jaanuaril 2014.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. märts 2017. Vaadatud 4. jaanuaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Heili Reinart Andekas kirjanik Helga Pärli-Sillaots astus konventsionaalsete reeglite vastu ja seisis naiste vabaduse eest Postimees, 29. mai 2018

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Oskar Kruus "Naine hanesulega: kirjutisi naiskirjanikest" Tallinn: Eesti Raamat, 1971
  • Aira Kaal "Helga Pärli-Sillaots: Karjäär" Eesti Kirjandus 12/1939, lk 557-558
  • "Suri "Tee viib järveni" autor" Päevaleht, 23. detsember 1939, lk 3

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Helga_Pärli-Sillaots&oldid=6363824"