[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Hans Arp

Allikas: Vikipeedia
Hans/Jean Arp
Hans Arp, 1925
Sünninimi Hans Arp
Sündinud 16. september 1886
Strasbourg, Saksamaa
Surnud 7. juuni 1966 (79-aastaselt)
Basel, Šveits
Rahvus sakslane
Tegevusala luule, maalikunst, graafika, gobelään, skulptuur
Kunstivool dadaism

Hans Arp (16. september 1886 Strasbourg – 7. juuni 1966 Basel) oli Elsassi päritolu maalikunstnik, skulptor ja kirjanik, üks dadaismi rajajaid. Kunstnikuna kasutas ta oma nime prantsuspärast kuju Jean Arp.

Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis kõigest kunsti teha ja seda ta tegigi. Tema tuntuimad teosed biomorfsed skulptuurid. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja pronksist. Lisaks harrastas maalikunsti, joonistamist, kollaaži ja luuletas. Arpi teoste peamised teemad on transformatsioon, kasv, viljakus ja metamorfoos.[1]

Arp kirjutas ka esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati New Yorgis tema kirjutistest ja luuletustest kogumik „On My Way“ ("Olen teel").[2]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus (1886–1914)

[muuda | muuda lähteteksti]

Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii Saksamaast kui ka Prantsusmaast, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal Kielis ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta Joséphine Koeberléga, kellega ta hiljem abiellus. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. Tema kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.[3]

"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."[3]

Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."[3]

Kunstnikule võeti eraõpetaja, kellega koos suundus ta Vosgesesse, et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik Georges Ritleng.[4]

Arpi armastust luule vastu suunas tema teed ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas olid tema suurimad lemmikud saksa romantikud, eriti Clemens Bretanol. Juba 15-aastaselt plaanis Arp avaldada oma Bretano stiilis valminud luuletuste kogu, aga selle käsikiri läks kaotsi. Veel samal aastal avaldati kolm tema luuletust, mille kohta kirjutas arvustus: "See on lapse kirjutatud, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."[5]

"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930

1905. aastal läks ta õppima Weimari Kunstikooli, kus tema õpetajaks sai Ludwig von Hoffmann. Ta õppis koolis kaks aastat, kuid tõenäoliselt polnudl koolil tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suuremaid kunstikeskusi ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.[6]

21-aastaselt otsustas Arp kolida Pariisi. Ta võttis tunde Juliani Akadeemias, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.

1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis Šveitsi. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud Weggisesse. Arp liitus nendega ning elas peaaegu kaks aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.[6]

"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma Kandinsky ja Rossiné'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."[6]

1911. aastal lõi ta Šveitsis Moderner Bundi ('modernne punt) ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta Robert ja Sonia Delaunayga Pariisis ja Vassili Kandinskyga Münchenis. Arp osales Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi) näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta Guillaume Apollinaire'i, Max Jacobi, Amedeo Modigliani ja Pablo Picassoga.[7]

Zürich (1915–1919)

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui algas Esimene maailmasõda, elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis Zürichisse 1915. aasta suvel. [8]

Sama aasta novembris korraldas ta Otto van Reesi ja Adja van Rees-Dutilhiga näituse Tanneri Galeriis, kus eksponeeris oma kollaaže ja gobelääne. Selle näituse erilisus seisnes selles, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja Hugo Ballilt, kes kutsus teda dekoreerima Cabaret Voltaire'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning kaunistas seinad baaris, kus üritused toimusid. Seal esitas ta ka oma luuletusi.[9]

Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgutest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."[10]

"Pilvekarjus" 1953

Samal perioodil armus ta ka Sophie Taeuberisse. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.[11]

Köln (1919–1920)

[muuda | muuda lähteteksti]

Dadaism ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samal ajal tõstis dadaism pead ka Berliinis, Hannoveris, Kölnis, Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis eri paigus erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses Max Ernstiga. Samuti võis kirjavahetus toimuda Johannes Theodor Baargeldiga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe Der Ventilator, et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Esimese väljaande rõhk oli aga liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande Die Schammade ("häbi"), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid Fatagagaks. [12]

Pariis (1920–1940)

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa dadaliikumisest jätkas pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai sürrealist, seda rohkem jäi ta dadaistiks. André Breton ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp meelest jätkasid sürrealistid samu antiesteetika dogmasid, millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.[13]

Marcel Jean ütles Arpi kohta, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.[14]

1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis Meudonisse maja. Järgnevad aastad kuni Teise maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles Mondriani, Theo van Doesburgi, Seuphori ja sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi teostest. [15]

Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu puulõiked, papp, kollaažid jms. Paljud oma varasemad katsetused oli ta aga hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.[16]

Hilisem periood (1940–1966)

[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, Sonja Delaunay, Alberto ja Susi Magnelliga Grassesse, kus nad elasid peaaegu kaks aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "Les Nourritures Terrestres" ("Maised viljad")... Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."[17]

"Konfiguratsioon" 1931

1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Kui Sophie 13. jaanuaril 1943 suri, oli see Arpile nii suur hoop, et järgmisel viiel aastal ei loonud ta ühtegi iseseisvat teost. Ainsad märked tema tegemistest 1943–1945 on 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud luuletuste autori või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning jätkata skulptuuride loomist. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.[18]

1949. aastal külastas ta esmakordselt Ameerika Ühendriike, kui Curt Valentini Galeriis avati tema näitus. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka monograafia, mille koostajateks olid Robert Motherwell, Carola Giedion-Welcker ja Bernard Karpel. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti populaarne oli ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi Harvardi Ülikoolile. Sellele järgnesid hulk tööpakkumisi ja näitusi. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna Veneetsia biennaalil. [19]

1959. aastal abiellus Arp Marguerite Hagenbachiga, kes oli juba aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitu preemiat: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal Carnegie auhinna, 1965. aastal Goethe auhinna Hamburgi Ülikoolis ja Verdienstkreuzi. [20]

Jean Arp suri 7. juunil 1966 Baselis.

Stiil

[muuda | muuda lähteteksti]

Jean Arpi teosed ei kujuta sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige abstraktsemad teosed viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma taiesed kõigepealt valmis ja alles siis pani neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.[1]

Kokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]
"Pagoodi vili" 1949

Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu Jaapani zen-kunstnikel, sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dadaistlikud teosed ei olnud kunagi vägivaldsed ega groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instinktiivne ning tema teosed nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.[21]

Arp ise kirjeldas oma meetodit järgmiselt:

"Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."[21]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 THE ART STORY FOUNDATION. "Hans Arp". The Art Story. Vaadatud 26.11.2019.
  2. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 11.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12.
  4. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12–13.
  5. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 13–14.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 17.
  7. ↑ The Solomon R. Guggenheim Foundation (2019). "Jean Arp". Guggenheim. Vaadatud 28.11.2019.
  8. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 27.
  9. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 29–30.
  10. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 30.
  11. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 31.
  12. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 43.
  13. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 47.
  14. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 50–51.
  15. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 53–54.
  16. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 54–55.
  17. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 57.
  18. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58.
  19. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58–59.
  20. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 60.
  21. ↑ 21,0 21,1 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 64.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans_Arp&oldid=6705807"