Holstein

See artikkel vajab toimetamist. (August 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (August 2020) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; endise riigi kohta vaata artiklit Holsteini hertsogkond; laeva kohta vaata artiklit Holsteen; veise kohta Holsteini veis.

---

Holstein ([ˈhɔlʃtaɪn]; põhjaalamsaksa: Holsteen; taani: Holsten; ladina: Holsatia) on ajalooline piirkond Elbe ja Eideri jõe vahel. See on Saksamaa põhjapoolseima Schleswig-Holsteini liidumaa lõunaosa.

Holstein oli kunagi Saksamaa Holsteini krahvkond (Grafschaft Holstein; 811–1474), hiljem Holsteini hertsogkond (Herzogtum Holstein; 1474–1866), Saksa-Rooma riigi põhjapoolseim territoorium. Holsteini ajalugu on tihedalt seotud Taani Schleswigi hertsogkonna (taani: Slesvig) ajalooga. Holsteini keskus on Kiel.

Holsteini nimi tuleb saksi holstide hõimust (Holcetae, saksa keeles Holsten), keda Adam Bremenist on maininud elavat Elbe põhjakaldal, Hamburgist läänes. See oli üks kolmest kohalikust sakside harust. Nimi tähendab "metsaelanikke" (põhjaalamsaksa: Hol(t)saten; saksa: Holzsassen; vanaalamsaksa sõnadest holt 'mets' ja sāt 'elanik').

Pärast varakeskaegset Suurt rahvasterännet külgnes Holstein obodriididega Läänemere rannikul ja taanlaste maaga Jüütimaal.

Vana-Saksimaa vallutamisega Karl Suure poolt umbes 800. aastal andis ta maa Eideri jõest põhjas (Schleswig) 811. aastal sõlmitud Heiligeni lepinguga taanlastele. Omandiõigused sellele, millest hiljem saab Ida-Holstein (Plöni ja Ostholsteini kreisid), anti obodriididele, nimelt vagridele, ja saksi eliit küüditati erinevatesse keisririigi piirkondadesse. Kuid pärast 814. aastat olid saksid Lääne-Holsteinis tagasi. Vagrid aeti Limes Saxoniae taha – uus piir kulges Elbe jõest Boizenburgi juures põhjasuunas piki Bille jõge Schwentine suudmeni Kieler Fördes ja Läänemeres. Järgnenud 300 aasta jooksul oli Holstein Saksimaa osa.

Holsteini territooriumil asutati 1143. aastal hilisem Hansa Liidu pealinn Vabalinn Lübeck.

Uus Holsteini krahvkond rajati 1111. aastal; alguses oli see Saksimaa hertsogiriigi vasall, siis Saksi-Lauenburgi hertsogkonna vasall ja lõpuks Lübecki piiskopkonna vasall. Uue territoriaalse üksuse rajamisega algas laienemine itta ja 1138. aastal võideti vagrid lõplikult.

Holsteini krahvkonda valitses Schaumburgi dünastia; esimene krahv oli Adolf I. Pärast Stellau lahingut (1201) okupeeris Taani ajutiselt Holsteini, krahv veetis järgmised kolm aastat Søborgi tornis koos peapiiskopiga. Et end vabaks osta, andis krahv kõik oma maad Elbest põhja pool 1203. aastal hertsog Valdemarile. 1225. aastal langes lahingus Taaniga Adolf III aga Taani kuninga Valdemar II juurde vangi, kellele ta pidi oma vabaduse eest Holsteini andma, 1227. aastal võttis aga Adolf III poeg Schauenburgi krahv Adolf IV kaotatud maad koos liitlastega Bornhövedi lahingus (1227) Taanilt tagasi.

Pärast 1261. aastat jaotasid varem üheskoos valitsenud vennad Gerhard I ja vanem Johann I Holsteini ja Schauenburgi (Schaumburgi) krahvkonnad. Gerhard I sai Holstein-Itzehoe ja Schaumburgi krahvkonnad, samas Johann sai Holstein-Kieli krahvkonna. Pärast Johann I surma valitsesid tema pojad Adolf V ja Johann II üheskoos Holstein-Kieli. 1273. aastal jaotasid nad Holstein-Kieli ja Johann II jätkas valitsemist Kielis; Adolf V Pommerlane sai Segebergi (ehk Stormarni krahvkonna). Pärast Adolf V surma liideti Holstein-Segeberg tagasi Holstein-Kieli.

Schauenburgi ja Holsteini krahvid jaotasid Holsteini pärivate poegade vahel mitu korda kuni kuueks liiniks, mis said nimed nende elukoha asulate järgi:

1. Holstein-Itzehoe, harukrahvkond 1261–1290, eraldatud Holsteinist, jaotatud Holstein-Pinnebergiks, Holstein-Plöniks ja Holstein-Rendsburgiks
2. Holstein-Kiel, harukrahvkond 1261–1390, eraldatud Holsteinist, 1273. aastal eraldati Holstein-Kielist Holstein-Segeberg (esimene), kuid tagastati 1308. aastal, kuid siis kaotati 1316. aastal Holstein-Pinnebergile, Holstein-Plönile ja Holstein-Rendsburgile; Holstein-Kiel omandas Holstein-Plöni 1350. aastal ja liitis end Holstein-Rendsburgiga
3. Holstein-Pinneberg, harukrahvkond 1290–1640, eraldatud Holstein-Itzehoest, omandas 1316. aastal osa Holstein-Segebergist, liitus Holsteini hertsogkonnaga
4. Holstein-Plön, harukrahvkond 1290–1390, eraldatud Holstein-Itzehoest, omandas 1316. aastal osa Holstein-Segebergist, liitus Holstein-Kieliga
5. Holstein-Rendsburg, harukrahvkond 1290–1474, eraldatud Holstein-Itzehoest, omandas 1316. aastal osa Holstein-Segebergist (esimene) ja 1390. aastal Holstein-Kieli, 1381./1384. aastal eraldati Holstein-Segeberg (teine) Holstein-Rendsburgist, kuid tagastati 1403. aastal, 1474. aastal ülendati hertsogkonnaks
6. Holstein-Segeberg (esimene), harukrahvkond 1273–1308, eraldatud ja tagastatud Holstein-Kielile, kuid hõivatud liitlaste Holstein-Pinnebergi, Holstein-Plöni ja Holstein-Rendsburgi poolt, kes jaotasid Segebergi kolme ossa, mis 1316. aastal nende liinidega liideti
7. Holstein-Segeberg (teine), harukrahvkond 1381/1384–1403, eraldatud ja tagastatud Holstein-Rendsburgile

 Pikemalt artiklis Schauenburgi ja Holsteini krahvid

1386. aastal läänistasid Taani kuningas Oluf II ja tema ema-regent kuninganna Margrete I Nyborgis Holstein-Rendsburgi krahvile Gerhard VI ja tema järglastele Schleswigi hertsogkonna. Nii sai temast Schleswigi hertsog Gerhard II. 1390. aastaks ühendas Rendsburgi haru pärandina kõik harud peale Holstein-Pinnebergi.

Kui Schauenburgi krahvide Holstein-Rendsburgi liin Adolf VIII (personaalunioonis kui Schleswigi hertsog Adolf I) surmaga 1459. aastal hääbus, päris Christian I oma emapoolselt onult Adolf I Taani vasalli Schleswigi hertsogkonna. Ribe lepinguga (1460) valiti Christian Holstein-Rendsburgi krahviks, olles veel Saksi-Lauenburgi vasall Saksa-Rooma riigis.

 Pikemalt artiklis Holsteini hertsogkond

1474. aastal ülendas Lauenburgi lääniisand keiser Friedrich III Christian I kui Holstein-Rendsburgi krahvi Holsteini hertsogiks, kellest sai seega otse keisrile alluv (reichsunmittelbar) vasall. Holsteini hertsogkond säilitas selle staatuse kuni keisririigi lõpuni 1806. aastal.

 Pikemalt artiklites Holstein-Glückstadt ja Holstein-Gottorp

1490. aastal jaotati Holsteini hertsogkond Holstein-Segebergiks ja Holstein-Gottorpiks. Holstein-Segeberg jäi Taani kuningale ja oli tuntud ka kui kuninglik Holstein; hiljem sai see tuntuks kui Holstein-Glückstadt. Holstein-Gottorp, tuntud ka kui hertsoglik Holstein, anti Oldenburgi dünastia kõrvalharule, millesse ka Taani kuningad kuulusid.

Aastatel 1533–1544 valitses Taani kuningas Christian III nii Holsteini kui ka Schleswigi hertsogkonda ka oma seni veel alaealiste poolvendade Johann Vanema ja Adolfi nimel. 1544. aastal jaotasid nad Holsteini (Saksa-Rooma riigi vasall) ja Schleswigi hertsogkonnad (Taani vasall) ebatavalisel viisil, pärast läbirääkimisi vendade ja 1460. aastal Ribe lepinguga jõustatud hertsogkondade seisuste vahel; leping oli rangelt vastu tegelikule jaotamisele. Kolm vanemat venda määrasid noorimale vennale Friedrichile karjääri kirikliku riigi luterliku administraatorina Saksa-Rooma riigis.

Nii jagati hertsogkondade tulud kolmeks võrdseks osaks, eraldades konkreetsete piirkondade tulud ja maa-alad igale vanemale vennale, samal ajal kui muud üldised tulud, nagu linnade maksud ja tollitulu, tuli üheskoos koguda ja siis vendade vahel jaotada. Mõisad, kelle tulud määrati osapooltele, panid Holsteini ja Schleswigi välja nägema kui lapiteki, pärssides tehniliselt eraldi uute hertsogkondade tekkimist, nagu hertsogkondade seisused ette nägid. Ilmalikust valitsemisest maksualaselt jaotatud hertsogkondades sai seega osapoolte kondomiinium. Holsteini ja Schleswigi hertsogitena kandsid mõlema koja valitsejad tiitlit "Schleswigi, Holsteini, Dithmarscheni ja Stormarni hertsog". Neid kolme osa nimetatakse tavaliselt:

• Gottorpi hertsoglik osa Holsteinis ja Schleswigis, eraldatud hertsoglikust Holsteinist 1544. aastal, omandas poole Haderslevi osast 1581. aastal (seega seejärel lihtsalt hertsoglik osa), liidetud kuningliku osaga 1773. aastal, kui selle valitseja sai vastutasuks eelnevalt Taanile kuulunud Oldenburgi krahvkonna.
• Haderslev hertsoglik osa Holsteinis ja Schleswigis, eraldatud hertsoglikust Holsteinist 1544. aastal, poolitatud Gottorpi ja kuningliku osa vahel 1581. aastal.
• kuninglik osa Holsteinis ja Schleswigis, omandas poole Haderslevi osast 1581. aastal, Holstein-Pinnebergi krahvkonna 1640. aastal ning Gottorpi osa 1713. aastal (põhjaosa) ja 1773. aastal (lõunaosa), hõlmates siis kogu Holsteini. Aastatel 1648–1773 kutsuti kuninglikku osa Holstein-Glückstadtiks selle pealinna Glückstadti järgi. Endise Holstein-Pinnebergi krahvkonna osad muudeti 1649./50. aastal Rantzau krahvkonnaks, mis läks 1726. aastal tagasi Taani kroonile.

Holstein-Gottorpi dünastiline nimi tuleneb mugavaks kasutamiseks tehniliselt õigemast Schleswigi ja Holsteini hertsog Gottorpis. Hertsog ja kuningas Frederik I kolmas poeg ning kuningas Christian III teiseks noorim poolvend Adolf asutas dünastilise Holstein-Gottorpi haru, mis on toonase kuningliku Taani Oldenburgi dünastia kõrvalharu. Taani monarhid ja Holstein-Gottorpi hertsogid valitsesid mõlemat hertsogkonda koos, aga kogusid oma tulusid eraldi mõisatest. Johann Vanem, keda kutsuti Schleswig-Holstein-Haderslevi hertsogiks, ei saanud järglasi, nii et tema poolelt ei tekkinud haru.

Sarnaselt mainitud kokkuleppega sai Christian III noorim poeg Johann Noorem 1564. aastal osa Holsteini ja Schleswigi tuludest, mis koosnes kolmandikust kuninglikust osast, seega üheksandikust Holsteini ja Schleswigi osast. Kuid Johann Noorem ja tema pärijad ei osalenud ühisvalitsemises, nii ei olnud nad valitsevad, vaid ainult titulaarhertsogid.

Johann Vanema, kes suri 1581. aastal, osa poolitati Adolfi ja Frederik II vahel, suurendades seega taas kuninglikku osa Holsteini ja Schleswigi fiskaalse kuuendikuni. Mõlema eraldi hertsogkonna, Holsteini ja Schleswigi keeruline maksualane jagunemine mõlema osapoole osade jagunemisega mõlemasse hertsogkonda andis neile mõlemale ühiselt siduva osalusvalitsuse, mis asendas osaliselt nende juriidiliselt erineva kuuluvuse kui Saksa-Rooma ja Taani läänid.

Holstein-Pinnebergi krahvkond, mis oli jäänud Holsteini eraldi valitsetavaks territooriumiks kuni selle liini hääbumiseni 1640. aastal, liideti seejärel Holsteini hertsogkonna kuningliku osaga. Holstein-Gottorpi hertsog sai 1762. aastal Venemaa keisriks kui Peeter III ja kavandas rünnakut Taanile, et taastada Holstein-Gottorpi maavaldused Schleswigis, mille Taani kuningas hõivas 1713. aastal. Ehkki Peetri kukutas peagi tema naine Katariina Suur, otsustasid taanlased sellest probleemist vabaneda. 1773. aastal vahetasid nad Oldenburgi krahvkonna Gottorpi maade vastu Holsteinis, tuues kogu Holsteini oma kontrolli alla. Seega oli Holstein taas ühte riiki ühendatud.

Holsteini territoorium laienes 1559. aastal sõltumatu Dithmarscheni vallutamisega, mis jaotati kolme hertsogliku koja vahel. Pärast 1581. aastat jäi lõunaosa Taani kroonile, põhjaosa valitses Gottorp 1773. aastani.

Saksa-Rooma riigi kaotamisega 1806. aastal Holsteini keiserliku vasalli staatus kadus. Seega sai sellest suveräänne riik. Oma personaaluniooni tõttu Taaniga ei läinud Holsteini hertsogkond Napoleoni ajastul Prantsuse okupatsiooni alla (kuid Prantsusmaa annekteeris 1811. aastal Lauenburgi naaberhertsogkonna ja sellest sai Bouches-de-l'Elbe departemangu osa). Aastatel 1815–1864 oli see Saksa Liidu liige, kuigi ikka veel personaalunioonis Taaniga (Taani kuningas oli ka Holsteini hertsog).

Pärast kuningas Frederik VII (Oldenburgi dünastiast) surma 1863. aastal vaieldi Schleswigi ja Holsteini pärandi üle. Uus kuningas Christian IX (Glücksburgi dünastia, Oldenburgi dünastia kõrvalharu) nõudis Taani trooni naisliinis. Augustenborgi hertsog, vähem tähtis võsu teisest Oldenburgi dünastia kõrvalliinist, nõudis hertsogkondi ning peagi läks Preisimaa ja Austria juhitud Saksa Liit Teise Schleswigi sõtta Taaniga, võitis seda 1864. aastal kiiresti ja sundis hertsogkondi loovutama.

Kuid hertsogkondi ei antud Augustenborgi hertsogile. 1865. aastal töötati Preisimaa ja Austria vahel välja korraldus, kus austerlased okupeerisid ja haldasid Holsteini, samas preislased tegid seda sama Schleswigis. Selle korralduse lõpetas 1866. aasta Austria-Preisi sõda, mille tulemusel liidendati nii Schleswig kui ka Holstein Preisimaaga kui Schleswig-Holsteini provints. Holstein, millega vahepeal liideti endine Saksi-Lauenburg (1876) ning endine vabalinn Lübeck ja Lübecki piirkond (mõlemad 1937), taastas 1946. aastal riikluse, nüüd koos Schleswigiga, kui Briti okupatsioonivalitsus ülendas pärast Preisimaa ametlikku kaotamist 1947. aastal provintsi Schleswig-Holsteini liidumaaks.

1864. aastal külgnes Holstein Taaniga põhjas, Lübecki vürstkonnaga (varem Lübecki vürstlik piiskopkond, Oldenburgi suurhertsogkonna eksklaav), Lübecki kui vabalinna ja Saksi-Lauenburgi hertsogkonnaga idas ning Hannoveri kuningriigiga ja Hamburgi kui vabalinnaga lõunas. See külgneb ka Põhjamerega läänes ja Läänemerega idas. Selle ainus suur saar on Fehmarn, algselt 1867. aastani Schleswigi hertsogkonna osa.

Linnad Holsteinis on Kiel, Altona, Glückstadt, Rendsburg, Segeberg, Heiligenhafen, Oldenburg in Holstein ja Plön. Holsteini pindala on 8385 km².

• Saksi sõjad
• Holsteini krahvkond (1111–1474)
• Holsteini hertsogkond (1474–1806)
• Schleswig
• Schleswig-Holstein
• Schauenburgi ja Holsteini krahvid
• Schleswig-Holsteini valitsejate loend