Hübriidkaamera

Hübriidkaamera on digitaalne kaamera, millel saab vahetada objektiive. Erinevalt digitaalsetest peegelkaameratest puudub hübriidkaameral peeglisüsteem, mistõttu on kaamera väiksem, kompaktsem ja kergem.^[1][2]

Vahepeal kutsutakse hübriidkaameraid ka vahetatavate objektiividega kaamerateks või kompaktkaamerateks. Nendel kaameratel on olemas elektrooniline pildiotsija optilise asemel, kuid vahel puudub see üldse.

Hübriidkaamerad moodustasid umbes 5% kõigist müüdud kaameratest 2013. aastal. 2015. aastaks oli see arv kasvanud 26ni USAs ja 16ni mujal maailmas.^[3]

Hübriidkaamerate kategooria sai alguse 2004. aastal Epson R-D1 ja 2006. aastal Leica M8 digitaalsete rangefinder kaamerate avalikustamisega. Rangefinder kaameratel nagu ka hübriidkaameratel puudub peegel, aga need kasutavad rangefinder fokuseerimise süsteemi.^[4][5]

2008. aasta oktoobris tuli välja esimene Micro Four Thirdsi kaamera Panasonic Lumix DMC-G1. See oli esimene hübriidkaamera, mis ei kasutanud rangefinder'it, vaid hoopis elektroonilist pildiotsijat.^[5] Järgnevatel aastatel valmistasid Panasonic ja Olympus mitmeid erinevaid hübriidkaameraid, millest üks oli 2009. aastal loodud Olympus EP-1. See kaamera on veel praegugi üks kõige kompaktsema disainiga hübriidkaameraid.

2009. aastal tuli välja hübriidkaameratega võrreldav Ricoh GXR kaamera, mis kasutas vahetatavat objektiivüksust – komplekt sensorist ja objektiivist.^[6] Selle kompaktne disain oli sarnane hübriidkaameratega, aga kalli hinna tõttu pole sellist disaini enam 2012. aastast alates kasutatud.

2010. aastal ilmus APS-C sensoriga hübriidkaamera Samsung NX10, mis kasutas uut kaamera bajonetti Samsung NX-mount. Teatud NX tüüpi objektiividel (Märgistusega "OIS") on ka sisseehitatud automaatteravustamise (autofookuse) süsteem, mis oli objektiivi sees hallatud elektrilise mootoriga.^[7] Samaaegselt valmis ka Sony APS-C sensoriga hübriidkaamerate seeria NEX esimene mudel Sony Alpha Nex-5, mis kasutas bajonetina Sony E-mounti.^[8]

2012. aastal tuli Canon välja enda esimese hübriidkaameraga Canon EOS M. See kaamera kasutab APS-C sensorit ning Canon EF-M kaamera bajonetti.^[9]

2014. aastal avalikustas Sony kõige esimesed full frame hübriidkaamerad Sony a7 ja Sony a7R. Selle kaamera objektiivid kasutavad Sony E bajonetti, kuid adapterite abiga on võimalik kasutada ka muude DSLR-kaamerate objektiive.^[10]

Hübriidkaameratel nagu ka digipeegelkaameratel (DSLR) saab kasutada erinevaid objektiive. Hübriidkaamerate objektiivide tüübid on sarnased digipeegelkaamerate omadega: suum, teleobjektiiv, makro, lainurk ja muud objektiivid.^[11]

Hübriidkaamerates on peegli puudumisel fookuskaugus objektiivi ääre ja sensori vahel väiksem. Sellepärast saab luua adaptereid digipeegelkaamera- ja peegelkaameraobjektiivide jaoks, mille fookuskaugus on sellest kaugusest suurem. Suurem osa adaptereid kaotavad automaatteravustamise objektiivilt, seetõttu saab kasutada ainult manuaalfookust.^[12]

Hübriidkaamerad kasutavad pildist eelvaate loomiseks vedelkristallkuvarit ning mõningatel mudelitel on olemas elektrooniline pildiotsija, mis on sisse ehitatud või kinnitub kaamera külge. Elektrooniline pildiotsija on sobivam pildistamiseks päikeselistel päevadel, kui LCD-kuvaril on valguse peegeldamise tõttu pilt halvasti nähtav. Kuna LCD-kuvarile ja elektroonilisele pildiotsijale saabub informatsioon pildisensorilt, siis on ka ekraanil nähtav kujutis lõpptulemusega sarnane. Pildistamisel tuleb arvestada ka latentsusega, sest ekraanile kujutise ilmumiseks kulub teatud aeg.^[13]

Focus Peaking on tööriist, mis abistab käsitsi teravustamisega pildistamise režiimi juures. Teravad ehk fookuses olevad alad tõstetakse ekraanil esile teatud värviga. Nii saab olla kindel, et fookuses olev subjekt on pildil terav.^[14]

Hübriidkaamerad kasutavad erinevaid pildisensoreid, näiteks 1/2.3", 1/1.7", 1", Micro 4/3, APS-C ja full frame. Suurem osa hübriidkaameratest kasutavad Micro 4/3 või APS-C-pildisensorit, aga on olemas ka full frame kaamerad nagu Sony α7S II. Pildikvaliteeti mõjutab pildisensori tüüp ja resolutsioon. Suuremad pildisensorid tekitavad suurematel ISO seadistustel vähem müra kui väikesed pildisensorid. See tuleb eriti esile kiirelt liikuvat objekti või pimedas pildistades, kus on oluline kiire säriaeg. Samuti tekib vähem müra väiksema resolutsiooniga sensorite peal, sest sinna langeb üksikute pikslite peale rohkem valgust kui suurema resolutsiooniga sensoritel. Lisaks tuleb arvestada ka kaamera tarkvaralise poolega, mis vähendab müra pildil.^[11]

On olemas hübriidkaamerad, millel on pildistabilisaator sisse ehitatud, nagu Sony α7S II ja Olympus OM-D E-M10 II. Muudel mudelitel puudub pildistabilisaator üldse või see sõltub objektiivipoolsest stabiliseerimisest. Objektiivid, millel on olemas pildi stabiliseerimine, on täpsemad ja kiiremad, sest need on peenhäälestatud kindla objektiivi jaoks. See tõstab aga objektiivi hinda oluliselt, mistõttu võib pildi stabiliseerimine üldse puududa. Sisseehitatud pildistabilisaator töötab peaaegu igasuguste objektiividega. Kuigi kaamera kere hind on sellistel mudelitel kallim, ei pea lootma objektiivipoolsele stabiliseerimisele. See tuleb kasuks ka vanade objektiivide kasutamisel adapteritega, millel puudub pildi stabiliseerimine.^[15]

Hübriidkaameratega on võimalik salvestada eri vormingus ja resolutsiooniga videoid. Kõige levinumad resolutsioonid video salvestamiseks on Full HD (1920 x 1080) ja HD (1280 x 720). Teatud uuematel mudelitel nagu Sony α7 II on olemas ka 4K-video salvestamise võimalus. Võrreldes teiste digitaalsete kaameratega eelistatakse hübriidkaameraid video salvestamisel täpsema ja kiirema automaatteravustamise ning kergema kaalu pärast.^[16]

Hübriidkaamerad kasutavad erinevaid salvestusvorminguid. Kõige tüüpilisem on M-JPEG-vorming, mis salvestab HD-videot. Kallimad mudelid salvestavad erivormingus AVCHD Lite või AVCHD, mis on rohkem tihendatud kui M-JPEG ning seetõttu saab salvestada pikemaid videoid.^[16]

Hübriidkaamerad kasutavad automaatteravustamise (autofookuse) jaoks kontrasttuvastust või kontrast- ja faasituvastuse hübriidi.^[11]

Hübriidkaamerad on fotograafide seas tekitanud palju huvi. Hübriidkaamerate tugevusteks on kompaktne disain, sarnased funktsioonid digipeegelkaameratega ja suured sensorid.^[17] Lisaks fotograafidele on ka tootjad hakanud rohkem huvi tundma hübriidkaamerate vastu võrreldes digipeegelkaameratega. Elektroonikatootjad Sony, Panasonic ja Samsung on sellest eriti huvitatud elektroonikakomponentide rohkuse tõttu. See on tekitanud hinnalõhe sarnast tüüpi digipeegelkaamerate ja hübriidkaamerate vahel. Näiteks Sony algtasemel hübriidkaamerale a7, millel on 24MP full frame sensor, pole seni võrdväärset digipeegelkaamerat samas hinnaklassis, mis oleks sama kompaktse ehitusega ja kiire pildistamise kiirusega.^[18]

2011. aasta pressikonverentsil "Focus on Imaging" sõnas Panasonic Suurbritannia Lumix G tootejuht John Michell, et Panasonic G kaamera turuosa kahekordistub peaaegu iga aastaga ja 2010. aasta seisuga oli Suurbritannias 11% müüdud kaameratest hübriidkaamerad.^[19]

Sony avalikustas 2012. aasta septembris, et 2011. aastal 50% Jaapanis, 18% Euroopas ja 23% ülemaailmselt müüdud objektiividest olid hübriidkaamerate omad.^[20]

Kaamerate populaarsuse üldise languse tõttu on siiski vähenenud ka hübriidkaamerate müük. Ka on hübriidkaamerate populaarsuse tõus Euroopas ja Põhja-Ameerikas aeglane. 2013. aasta esimese kuu jooksul moodustasid hübriidkaamerad ainult 11,2% vahetatavate objektiividega kaamerate müügist. Lisaks vähenes samal aastal Põhja-Ameerikas hübriidkaamerate müük ligikaudu 20%.^[21]

2015. aasta seisuga on kaamerate müük langenud ühe kolmandikuni 2010. aastal müüdud kaamerate hulgast. Selle põhjuseks on kompaktkaamerate asendumine nutitelefonides olevate kaameratega. Sellepärast on ka tõusnud vahetatavate objektiivide müük 30%ni, millest 23% on hübriidkaamerate ja 77% digipeegelkaamerate omad.^[22]