Kunstiajalugu

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kunstiajalugu on kunstiteaduse osa, mis tegeleb arhitektuuri, kujutava kunsti ja tarbekunsti ajaloolise arengu uurimise, teoste kirjeldamise, süstematiseerimise ning analüüsiga.

Kunstiajalugu uurib kunsti arengut, käsitledes seda ajalooliste etappide kaupa – vanaaja kunst, keskaja kunst, uusaegne kunst – ja kunstivoolude järgi.

Kunstiajalugu on kunsti uurimine ajaloolises ja stiililises kontekstis; see tähendab žanri, disaini, formaati ja stiili.^[1] Uuring hõlmab maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, keraamikat, mööblit, ja muid dekoratiivesemeid.^[2]

Terminina, kunstiajalugu (olles kunstiajaloo tootja) hõlmab mitmeid meetodeid kujutava kunsti õppimiseks; tavaliselt vihjates kunstiteostele ja arhitektuurile. Distsipliini aspektid tihti ka kattuvad. Nagu  kunstiajaloolane Ernst Gombrich kunagi märkis, "kunstiajaloo valdkond on väga sarnane Caesar-i Galliaga, mis on jagatud kolme ossa, mida okupeerivad kolm erinevat, kuigi mitte tingimata vaenulikku gruppi: (i) asjatundjad, (ii) kriitikud, ja (iii) akadeemilised kunstiajaloolased".^[3]

Distsipliinina on kunstiajalugu eristatud kunstikriitikast, mis tegeleb relatiivse kunstilise väärtuse kehtestamisega individuaalteoste suhtes, samal ajal võttes arvesse sarnase stiiliga tõid või sanktsioneerides tervet stiili või dünaamikat; ja kunstiteooria või "kunstifilosoofia", mis on seotud kunsti fundamentaalidega. Üks selle uurimisvaldkonna harudest on esteetika, mis hõlmab  ülevuse mõistatuse uurimist ja ilu olemuse kindlaksmääramist. Tehniliselt on kunstiajalugu aga hoopis midagi muud, sest kunstiajaloolane kasutab ajaloolist meetodit, et vastata nendele küsimustele: Kuidas hakkas kunstnik tööd looma?, Kes olid patroonid?, Kes olid tema õpetajad?, Kes oli publik?, Kes olid tema jüngrid?, Millised ajaloolised jõud on kujundanud kunstniku loomingut ja Kuidas ta ja tema looming, omakorda mõjutavad kunstilisi, poliitilisi ja sotsiaalüritusi? Siiski on küsitletav, kui paljudele taolistele küsimustele on võimalik rahuldatavalt vastata, samas arvestamata põhilisi küsimusi kunsti olemuse kohta. Praegune distsiplinaarne vahe kunstiajaloo ja kunstifilosoofia (esteetika) suhtes aga sageli takistab seda küsimust.^[4]

Kunstiajalugu ei ole aga ainult biograafiline ettevõtmine. Kunstiajaloolased tihti kehtestavad oma õpinguid individuaalobjekte kontrollides. Seega püüavad nad vastata ajalooliselt spetsiifilistel viisidel, küsimustele nagu: Millised on selle stiili peamised omadused? Mis tähendust see objekt edasi annab?, Kuidas see visuaalselt funktsioneerib?, Kas kunstnik täitis oma eesmärgid hästi?, Millised sümbolid on kasutusel?, ja kas see toimib diskursiivselt?^[viide?]

Distsipliini ajalooline tugi on pidulik, ilusate loomingute kronoloogia, mis on komiteeritud publiku, religioossete või rikaste indiviidide poolt Lääne-Euroopas. Selline reegel jääb ka üpris silmapaistvaks, nagu on näidatud kindlate esemete poolt kunstiajaloo käsiraamatutes. Siiski, alates 20. sajandist on tehtud pingutusi, et uuesti defineerida seda distsipliini, lisada rohkem ebaläänelikku kunsti, naiste poolt tehtud kunsti ja rahvuslikku loovust.^[viide?]

Kunstiteaduse esiisaks peetakse Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768), kelle põhiteos "Vana aja kunsti ajalugu" ("Geschichte der Kunst des Alterthums") ilmus 1764. Kunstiajaloo uurimine ja õpetus olid Euroopas esialgu tihedalt seotud klassikalise filoloogia, muinasteaduse ja esteetika ning teoloogiaga. Kunstiteadus kujunes iseseisvaks distsipliiniks alles järgneva, 19. sajandi teisel poolel. 1873. aastal kogunes Viinis esimene rahvusvaheline kunstiajaloo kongress, mille resolutsioonis seati eesmärgiks rajada korralised kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoolides. Esimene kunstiajaloo õppetool rajati Bonni ülikoolis 1860. aastal ja seal hakkas tööle Anton Springer.^[5]

Keiserlikus Tartu Ülikoolis oli antiikaja kunsti ajalugu õpetatud alates 1803. aastast klassikalise arheoloogia õppetoolides. Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool (tänase nimega Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond) rajati 1919. aastal eestikeelse Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Alates 1992. aastast saab kunstiajaloo eriala õppida ka Eesti Kunstiakadeemias^[6] ja alates 2005. aastast Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis.

• Kunstiteadlaste loend
• Kunsti ajalugu

• Mihhail Alpatov. Kunstiajalugu. [1. köide], Vana- ja keskaja kunst. Tallinn : Kunst, 1973. – 364 lk.
• Mihhail Alpatov. Kunstiajalugu. 2., Renessansi ja uusaja kunst. Tallinn : Kunst, 1982. – 427 lk