Kuues ristisõda
| Kuues ristisõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa ristisõdadest | |||
 Kuuenda ristisõja kaart | |||
| Toimumisaeg | 1228–1229 | ||
| Tulemus | Ristisõdijad ja ajiubiidid sõlmisid rahulepingu | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kuues ristisõda on ristisõda, mis toimus aastatel 1228–1229, seitse aastat pärast eelmist ristisõda.
1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas (1217–1221) Damietta juures Egiptuses sultan Al-Kamili vägedelt hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri Friedrich II saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka Aijubiidide sultani Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda.
Kuuendat ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes oma abielu kaudu aastal 1225 Jeruusalemma kuninga tütre Isabelle II-ga pretendeeris ka Jeruusalemma kuningaks. Juba aasta pärast abiellumist suri Isabella pärast sünnitust aga ta jõudis ilmale tuua uue valitseja, Konrad II. Friedrich oli küll murdnud oma lubadust võtta osa viiendast ristisõjast, kuid soovis siiski läbi Konradi Jeruusalemma trooni üle mõjuvõimu saavutada ning alustada uut ristisõda. Saksa-Rooma keiser Friedrich II oli Saksa kuningaks saamise järel, 1211. aastal mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud.
Saksa-Rooma keiser ja Itaalia kuningas Friedrich lükkas oma väljasõitu Püha Maa poole edasi ning tema laevade meeskonnad said nakkushaigustest korduvalt kannatada. Paavst Gregorius IX ekskommunikeeris Friedrich II ja ristisõdijate etteotsa asusid nüüd tema esindajad Richard Filangieri, Limburgi hertsog Henri IV ja Saksa ordu kõrgmeister Hermann von Salza, kes saabusid Lähis-Itta 1227. aasta lõpus. Keisri vägesid oodates asusid nad Siidoni kaitserajatisi renoveerima, muuhulgas ehitati ka Siidoni merekindlus. Montforti kindlusest sai hiljem Saksa ordu peakorter. Damaskuse moslemite juht al-Muzzaam oli äsja surnud ning nad ei julgenud ilma kindla juhita veel sõtta minna.
Septembris 1228 saabus lõpuks Friedrich, olles kogunud piisavalt suure väesalga, et minna Palestiinasse. Friedrich asus ka oma poja regendina Jeruusalemma kuningriigi juhiks. Friedrich sattus kohe tülli kohalike aadlikega, kellest osad ei olnud nõus keisrivõimuga nii Küprosel kui ka Jeruusalemmas.
Kuna aga Friedrich oli paavsti poolt pandud kirikuvande alla, keeldusid temaga ühinemast Hospitaliitide, Johanniitide ordu, Templiordu, Küprose kuningriik. Nõnda asus Friedrich kirikuvande all olles ristiretkele Jeruusalemma kuningriigi tagasivallutamiseks kavandatud väiksema väega. Sultan Al-Kamil oli aga antud ajal võimuvõitluses oma venna Al-Muzzami järglasega. Al-Kamil koos oma venna al-Ashraf Musaga valitsesid Damaskust kui ka Jeruusalemma, kus nad olid troonilt tõuganud al-Muzzaami poja, An-Nasir Dawudi.
Al-Kamil ilmselt ei teadnud Friedrichi vägede vähesusest, mille taga oli tema ekskommunikatsioon ning proovis vältida oma alade kaitsmist veel ühe ristisõja eest. Ristisõdijad said ilma suurema võitluseta Jeruusalemma, Petlemma ja Naatsareti kätte veebruariks 1229.
Pärast läbirääkimisi Aijubiidide Egiptuse ja Damaskuse sultani Al-Kamiliga sai Saksa-Rooma keiser Friedrich vaherahulepingu alusel 10 aastaks Jeruusalemma ja selle ümbruse, Naatsareti ning Petlemma Jeruusalemma kuningriigi valdusse. Jeruusalemma kuningriigi kontrolli alla anti sultani poolt kitsas maariba mre ääres ja lisaks ka linnad Sidon ja Yafo. Moslemitele jäi Jreuusalemmas kontroll Kaljutempli ja Al-Aqsa mošee üle, samuti nende omanduses olnud vara ja õigus elada linnas moslemite elukorralduse alusel.
Kuues ristisõda kristlastele edukalt, kuid paavsti see ei lepitanud: keiser Friedrich II jäi kirikuvande alla. 1229. aastal krooniti Friedrich ka Jeruusalemma kuningaks, kuid andis peagi tiitli üle oma pojale Konrad IV-le.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuues ristisõda |