Kreuzberg

Kreuzbergi linnaosa
saksa Kreuzberg
Vapp
Pindala: 10,4 km²
Elanikke: 147 227 (30. juuni 2009)
Rahvastikutihedus: 14 156 in/km²

Kreuzberg on Berliini linnaosa, mis koos Friedrichshainiga moodustab Friedrichshain-Kreuzbergi linnarajooni.

Kreuzbergi, mida kõnekeeles tuntakse ka nime X-Berg all, jaotatakse sageli vanade Lääne-Berliini sihtnumbrite alusel kaheks selgelt eristuvaks piirkonnaks: SO 36, kus elab palju immigrante, ja SW 61.^[1] Kui veel 1970. aastate lõpus oli Kreuzberg üks endise Lääne-Berliini vaesemaid kvartaleid, siis praeguseks on saanud sellest linna südames asuv kultuurikeskus.

Kreuzbergi elanikkonnast olulise osa moodustavad esimese ja teise põlvkonna sisserändajad, neist suurem osa türgi päritolu. 2006. aasta seisuga ei omanud ligi kolmandik Kreuzbergi elanikest Saksa kodakondsust. Kuigi ühest küljest suurendab rikkalik kultuurikeskkond linnaosa atraktiivsust, siis teisalt on tegemist piirkonnaga, kus on suur tööpuudus ja üks Berliini madalamaid keskmisi sissetulekuid.

Pikaajaline vastandkultuuri traditsioon on viinud selleni, et võrreldes teiste Berliini piirkondadega on Kreuzbergis erakordselt suur toetus Saksamaa Rohelisele parteile. Sealt piirkonnast parlamenti valitud Hans-Christian Ströbele on roheliste ainus kandidaat, kes on valitud otse Bundestagi.

Idas piirneb Kreuzberg Spree jõega. Läbi Kreuzbergi suunaga idast läände voolab Landwehrkanal. Linnaosa ilmestab vana U-Bahni liin, millel praegu sõidab U1-metroo, ning Görlitzer Parki ja Viktoriaparki rohealad.

Kreuzberg jaguneb kaheks piirkonnaks:

• Ida-Kreuzberg (saksa keeles Östliches Kreuzberg ehk Berlin SO 36)
• Lääne-Kreuzberg (saksa keeles Westliches Kreuzberg ehk Kreuzberg 61)

Neuköllni, Friedrichshaini, Gesundbrunneni ja Prenzlauer Bergi kõrval on Kreuzberg üks tihedamini asustatud piirkondi Berliinis. Tihe asustus on seletatav piirkonna arhitektuurilise eripäraga – suur osa hoonestusest järgib Gründerzeiti ajastust pärit ehituspõhimõtet, mille kohaselt krundi maksimaalseks kasutamiseks ehitati sellele peamaja, selle tiibhooned ja kuni neli hoovimaja. Veel tänapäevalgi elab seesugustes üürimajades kuni 150 üürnikku.

Võrreldes mitmete teiste Berliini piirkondadega, mis enne linnaga liitmist olid külad, on Kreuzbergi asustus suhteliselt hiline. 1820. aastal asus sinna elama rühm juudi asunikke. Linnaosa nimi, mis otsetõlkes tähendab „ristimäge” viitab Berliini kõrgeimale punktile, mis on 66 meetrit üle merepinna.^[2] Mägi sai nime 1821. aastal Napoleoni sõdadele pühendatud Karl Friedrich Schinkeli monumendi järgi Viktoriaparkis. Kui mitte arvestada kõige põhjapoolsemat, Friedrichstadti kvartalit, oli Kreuzberg veel suure osa 19. sajandistki maa-asula. Kreuzbergi ilme muutus, kui 1860. aastatel hakkas industrialiseerimise tõttu Berliin kiiresti kasvama. See tõi kaasa ehitusbuumi ning paljud Kreuzbergi hooned pärinevad sellest perioodist.

Kreuzbergi linnarajoon moodustati 1920. aastal Tempelhofer Vorstadtist, osast Friedrichvorstadtist, Friedrichstadti lõunaosast ja suurest osast Luisenstadtist. Esialgu, enne Kreuzbergiks nimetamist, kandis rajoon nime Hallesches Tor.

Suure osa 20. sajandist oli Berliini pindalalt kõige väiksem rajoon Kreuzberg linna kõige rahvarohkem oma enam kui 400 000 elanikuga. Samuti oli tegemist kõige suurema rahvastiku tihedusega rajooniga – enam kui 60 000 inimest ruutkilomeetril.

Lisaks tihedale asutusele oli Kreuzberg ka Berliini tööstuskeskus. „Ekspordikvartal” Ritterstraße tänava ääres koosnes paljudest tulusatest väikeäridest, samas kui „ajakirjanduskvartalis” Kochstraßel asusid paljude suurte Saksa ajalehtede toimetused ning mitmed kirjastused. Mõlemad kvartalid hävisid peaaegu täielikult Teise maailmasõja ajal 3. veebruaril 1945 korraldatud pommirünnakus. Järgimaks varasemat traditsiooni rajas Axel Springer pärast sõda oma kirjastusfirma Saksa peakorteri Kochstraßele, otse Berliini müüri kõrvale. 1968. aastal toimusid Rudi-Dutschke-Straßel (osa tollasest Kochstraßest) rahutused, kui üliõpilased püüdsid pärast atentaati Rudi Dutschkele takistada ajalehtede väljavedu Axel-Springer-Verlagi kirjastusest.

Pärast Teist maailmasõda määrati üürihinnad Kreuzbergis seadusega, mis muutis investeerimise piirkonda ebaatraktiivseks. Selle tulemusel oli elamispinnad viletsas seisukorras, kuid odavad, mistõttu muutus Kreuzberg populaarseks Saksamaale saabuvatele immigrantidele.^[1] 1960. aastatest hakkas piirkonda tulema rohkelt sisserändajaid, sealhulgas õppureid ja kunstiinimesi. Kolmest küljest Berliini müüriga piiratud linnaosa sai tuntuks alternatiivse elustiili ja skvotterite poolest, eriti SO 36 osa Kreuzbergist.^[3] Alates 1987. aastast on 1. mail selles piirkonnas aset leidnud tänavarahutused.

Pärast Berliini müüri langemist muutusid mõned Kreuzbergi piirkonnad tänu soodsale asukohale, kuid seejuures odavatele kinnisvara- ja üürihindadele ning 19. sajandist pärit hoonestusele populaarseks ka senisest jõukama elanikkonna silmis. Tänapäeval on Kreuzberg ka kogu Euroopat silmas pidades üks noorema elanikkonnaga linnapiirkondi ning statistiliselt on kogu linnaosa elanikkond viimase kahe kümnendi jooksul kaks korda täielikult vahetunud.

Berliini 2001. aasta haldusreform liitis Kreuzbergi Friedrichshainiga ühiseks linnarajooniks.

• Anhalter Bahnhof – kunagise raudteejaama varemed
• Berlinische Galerie – Berliini moodsa kunsti, fotograafia ja arhitektuuri muuseum
• Checkpoint Charlie – piirületuspunkt Ida- ja Lääne-Berliini vahel
• Checkpoint Charlie muuseum
• Peter Fechteri memoriaal – mälestusmärk ühele esimesele Berliini müüril hukkunule
• Friedrichstraße – kultuuri- ja kaubandustänav
• Saksamaa Tehnoloogiamuuseum
• Berliini Juudi Muuseum
• Landwehrkanal – enam kui 10 km pikkune Spree jõega paralleelne kanal
• Martin-Gropius-Bau
• Mehringplatz
• Niederkirchnerstraße
• Oberbaumbrücke
• SO36 – piirkonna üks tuntumaid klubisid
• Taborkirche
• Topographie des Terrors ('terrori topograafia') – vabaõhumuuseum kunagises Gestapo ja SS-i peakorteri asupaigas
• Viktoriapark
• Wilhelmstrasse
• Willy-Brandt-Haus – Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei peakorter